Maikuu keskel sai läbi Lennart Meri kümnes, seega juubelikonverents. Kohal olid rahvusvahelise poliitika analüütika tipud ning mõne Euroopa riigi välis- ja kaitseministrid.
Kõneldes raadio Kuku Välismääraja saates konverentsist Euroopa Parlamendi saadiku Urmas Paetiga, osundas viimane, et järjest lihtsamaks läheb inimesi konverentsile saada, sest Lennart Meri konverents on end kehtestanud kaubamärgina. Tegemist pole enam kolkaga, kuhu tulemiseks peab tippanalüütikute ja poliitikute veenmiseks kõvasti vaeva nägema. Tuleb ju arvestada, et säärase klassiga inimestel on kalender ette planeeritud sisuliselt aastaks ja sellest kõrvalekaldeid teha on pehmelt öeldes keeruline. Aga nüüdseks pole Tallinna sõit enam kõrvalekalle.
Teine, märksa kurvem põhjus Eestisse tulekuks on asjaolu, et Eesti ja siinne piirkond tervikuna on muutunud rahvusvahelise elu jälgijatele “huvitavamaks”, sest siin oodatakse järgmist konflikti Lääne ja Venemaa vahel. Rahvusvaheline meedia on täis pealkirju “Kas Narva on järgmine? ”, viidates Krimmi, Ida-Ukraina ja Süüria sündmustele.
Krimmi stsenaariumi kordumine Narvas ei tundu samas enam nii aktuaalne olevat, kuid see ei tähenda, et ohupilt kuhugi kadunud on. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (RKK) on lühikesega vahega andnud välja kaks raportit, mis räägivad vajadusest kaitsta Baltimaade maismaaühendust ülejäänud NATOga. Vahendan siinkohal vaba tõlkena olulist lõiku viimasest raportist (autoriteks erukindral Wesley Clark, RKK direktor Jüri Luik, erukindral Egon Ramms ja erukindral Richard Shirreff): “NATO praegusel hoiakul, mis toetub Baltimaade tugevdamisele, puudub usaldusväärsus. Allianss ei suudaks takistada Venemaa sõjalist fait accompli’t (sündinud fakt – E.B.) regioonis ega, arvestades Venemaa A2/AD (juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamine – E.B.) võimet, saaks lisada sinna kiirelt vägesid. Samal ajal, kui Baltimaadel on 1400 kilomeetrit ühist piiri Venemaa ja Valgevenega, on Baltimaad seotud ülejäänud alliansiga üksnes 65kilomeetrise maakoridori kaudu Poolast Leeduni. 25 NATO liikmesriiki saab NATO tugevdada isegi juhul, kui Venemaa aktiveerib oma A2/AD võime, samas kui kolme Balti riiki ei saa.”
Olukord on seega üsna trööstitu. Kuid mitte lootusetu. On asjatu loota, nagu suudaks NATO tekitada siinsesse piirkonda Venemaaga samaväärse sõjalise jõu. Mida aga saab teha, on luua siia piisav heidutus, mis paneks potentsiaalse agressori mõtetele piiri.
Kõigest sellest konverentsil ka räägiti. Lugesin ja kuulsin osalejate tänusõnu konverentsi aadressil. Külalised olid rahul korraldusega, kuid eriti konverentsi õhustikuga – räägiti lahtise tekstiga. Eks oma osa oli siin ka selles, et kutsutute seas valitses tasakaal.
Kui kutsuda osalema üksnes poliitikuid, kuuleb sellist n-ö ümmargust juttu, kui aga üksnes akadeemilist seltskonda, võib jutt muutuda liiga igavaks. Just see, et igast segmendist on natuke, sealhulgas ka ajakirjanikke, aitab kaasa konverentsi õnnestumisele. Küll ja küll on nähtud konverentse, mis on korraldatud vaid n-ö linnukese pärast ja kõik ajavad poliitiliselt korrektset juttu.
Poola välisminister Witold Waszczykowski kindlasti poliitiliselt korrektne ei olnud, heites Lääne-Euroopale ette Euroopa nimel tegutsemise kaaperdamist. Muidugi oleksWaszczykowski veelgi usutavam, kui Poola ise ei paistaks Lääne-Euroopa silmis riigina, kus demokraatia teeb vähikäiku. Mõttevahetusi oli teisigi, ent erinevalt sotsiaalmeediast või kommentaariumist, toimusid need viisakalt ja ad hominem argumentideni ei jõutud.
Lennart Meri konverentsi on kritiseeritud sellest küljest, nagu kutsutaks sellele igal aastal Venemaavihkajad ja nagu antaks seal Moskva suunas hagu. Kuid võtaks korra aja maha ja mõtiskleks alternatiivide üle. Kas on ikka mõtet kutsuda osalema kedagi, keda võib õhtuti vaadata ja kuulata Vene peamistel telekanalitel või kelle lugusid võib lugeda Kremli-meelsest ajakirjandusest?
Äsja tegi telekanal Al-Jazeera Skype’i kaudu saate, kuhu olid kutsutud teiste seas riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson ja käre vene šovinist Sergei Markov. Viimane rääkis väga vähe teemast, so USA õhutõrjesüsteemi paigutamisest Ida-Euroopasse, vaid asus ründama Eestit väidetavate inimõiguste rikkumiste pärast. Lõpuks jõudis ta välja Eurovisioonini. Kas selliseid inimesi oleks vaja kutsuda Tallinna?
Venemaa on muidugi probleem, ei saa eitada. Kauaaegne konverentsi külaline on olnud analüütik Andrei Piontkovski, kes aga nüüdseks on Venemaalt lahkunud. Teine kauaaegne külaline Boriss Nemtsov lasti Moskvas maha. Kui nii edasi läheb, polegi varsti Venemaalt enam kedagi kutsuda ja pilt meie naabrist muutub häguseks.
Igaks juhuks mainitagu, et konverentsi näol pole tegemist mingisuguse illuminaatide kokkutulekuga, mis peetakse suletud uste taga. Konverentsi videoid saab vaadata RKK koduleheküljel (www.icds.ee) ja igaüks võib ise kaasa mõelda. Üleval on ka konverentsi Diplomaatia erinumber, praegu küll inglise keeles, kuid peagi tõlgitakse kõik ka eesti keelde.
Konverentsi külastajad on pidevad autorid rahvusvahelise ajakirjanduse veergudel. See aga tähendab, et Lennart Meri konverentsil öeldud mõtted võivad leida tee ka näiteks sellistesse ajalehtedesse nagu The New York Times või The Guardian.
Võib-olla on siiski tähtsaim tõdeda, et konverents ei kanna Lennart Meri nime juhuslikult. Paljud konverentsi külastajad on teda isiklikult tundnud. Veelgi olulisem on aga see, et konverentsi kaudu elab edasi Lennart Meri vaim, mis tähendab, et selle sündmusega saab väikeriik panustada maailma mõistmisse vaimselt. Muud võimalust meil ju naljalt polegi.
ERKKI BAHOVSKI
