“Koduigatsust tundsin veidi jõululaupäeval, muul ajal ei olnud selleks lihtsalt aega, sest iga päev tõi juurde uusi muljeid ja uusi sõpru. Mehhikos on peaaegu igaüks, kes sind teretab, järgmisel hetkel juba su sõber,” ütles Jõgeva gümnaasiumi abiturient Mikk Tutt, kes eelmise õppeaasta veetis vahetusõpilasena Mehhikos.
Mehhiko kasuks otsustas Mikk osalt sellepärast, et ülemöödunud õppeaasta vahetusõpilasena Jõgeva gümnaasiumis veetnud mehhiklane Carlos Gustavo Ochoa Martinez de Pinillos talle „isu peale“ ajas, teisalt sellepärast, et paljud teised riigid poleks peatselt 19-aastaseks saavat noormeest vahetusõpilaseks võtnud, sest ta oleks koolikaaslastest palju vanem olnud (mitmel pool minnakse nooremalt kooli kui meil ja ka lõpetatakse kool nooremalt), Mehhikosse oli ta aga teretulnud. Eestist lahkus Mikk möödunud aasta 10. augustil ja tagasi jõudis tänavu 16. juunil nii et ühtekokku oli ta Eestist ära üle kümne kuu.
Miku päriskodu on Sadalas, Mehhikos elas ta aga Ixtepeci linnas, mis asub Lõuna-Mehhikos Oaxaca osariigis. Kohalikus mõõtkavas oli see üsna väike, meie mõistes aga päris suur linn. Sisseelamine uude keskkonda läks Mikul teatud mõttes lihtsalt, sest mehhiklased on väga avatud ja emotsionaalsed ning füüsiline kontakt on nende jaoks suhtlemise loomulik koostisosa: tütarlapsele antakse kohtudes kindlasti põsemusi, noormehed tervitavad üksteist käeplaksuga.
Sõnaline suhtlemine oli see-eest algul väga keeruline, sest Lõuna-Mehhikos inglise keelt suurt ei räägita. Nii et esimese kuu suhtles Mikk põhiliselt viipekeeles, teisel kuul hakkas aru saama, mida teised kõnelevad ning kolmandal kuul ise hispaania keelt purssima.
Koolis talle keeleõppel paraku tuge ei pakutud, küll aga viitsis temaga palju tegelda tema Mehhiko “ema”. Sõbrad aitasid muidugi ka. Nii et kui detsembris saabusid koju Miku kõrgkoolis õppivad “vennad”, kellest üks oli temast aasta noorem, teine aasta vanem, sai ta nendega juba hispaania keeles suhelda.
Kool kui suvelaager
“Üks vend õppis 15 lennutunni ja teine 12-tunnise bussisõidu kaugusel, seepärast käisid nad kodus väga harva,” ütles Mikk, lisades, et Mehhikos määratletaksegi vahemaid pigem lennu- ja sõidutundides, mitte kilomeetrites. Peale kahe “venna” oli Mikul Mehhikos 15-aastane “õde”. Tõsi, tema käis erakoolis, Mikk aga riigikoolis: YFU programmi (Youth For Understanding) raames välisvahetusse sõitvad õpilased pannakse enamasti õppima riigikooli. Miku Mehhiko isa oli sõjaväelane, ema aga töötas Mehhiko suurimas ja monopoolset seisundit omavas mobiilsidefirmas, mis kuulub maailma rikkaimale mehele Carlos Slim Helule.
Kool, kus Mikk õppis, nägi tema sõnul välja nagu suvelaager: igal klassil oli oma majake, nende vahel kasvasid aga palmid ja kookospalmid. Võrreldes meie koolidega kasutatakse Mehhiko koolides märksa vähem õpikuid ning tehakse märksa rohkem rühmatööd. Kui käsitlemisele tuleb uus teema, antakse rühmale õpilastele ülesandeks selle kohta materjali otsida ning kaasõpilastele ettekanne ja teadmisi kontrolliv test teha.
Vabal ajal käis Mikk sõpradega jalgpalli mängimas: jalgpall käib sellel maal, piltlikult öeldes, söögi alla ja söögi peale. Käidi ka kinos ja tantsimas.
“Kui telekas ketrasid kaks kanalit hommikust õhtuni seebiseriaale, siis kinos tasus seal vägagi käia: Hollywoodi värske filmitoodang jõuab Mehhikosse palju kiiremini kui meile ning kinopilet on soodsa hinnaga. Mehhiko enda filmid — ka neid näidatakse päris palju — kõnelevad enamasti kas uimastikaubandusest või armastusest,” ütles Mikk.
Uimastikaubanduse ja sellega kaasnevate relvakonfliktide pärast ei tahtnud vanemad algul eriti, et Mikk Mehhikosse läheks.
“Ülemaailmses meedias tehakse Mehhikost tõesti kõige sagedamini juttu seoses narkoteemaga, aga tegelikult on see probleemiks ainult ühes piirkonnas. Lõuna-Mehhikos on elu üsna turvaline.”
Tantsusaalis sai Mikk tuttavaks selliste tantsustiilidega nagu salsa, marimba ja cumbia. Need meeldisid talle väga. Veel meeldis talle see, kuidas Mehhikos traditsioonilist pärimuskultuuri hoitakse. Eriti torkab see silma Lõuna-Mehhikos, kus Ameerika Ühendriikide kultuurimõju on väiksem. Noorte jaoks on rahvarõivaste kandmine auasi. Septembrikuus peetakse Ixtepecis aga traditsioonilisi pidusid, kuhu ainult rahvarõivais sisse pääsebki ning kus igas eas inimesed tantsivad mehhiko tantse.
Kuumus ja maavärinad
Miku Mehhiko-elamused ei piirdunud kaugeltki Ixtepecis nähtuga, vaid ta sai kümne kuu jooksul oma “ema”, sõprade ja teiste YFU programmi raames Mehhikos viibinud vahetusõpilaste seltsis päris palju reisida.
“YFU seltskonnaga tegime kaks ringreisi, mille käigus nägime ära paljud olulisemad vaatamisväärsused,” ütles Mikk. “Pealinnas Mexicos, mis on üks maailma suuremaid linnu, käisin aga külas oma “onul.”
Mehhikos tuli Mikul üsna ruttu harjuda kahe asjaga: kuumuse ja maavärinatega. Suurim maavärin, mida Mikk omal nahal koges, oli 7,3 palline. Siis kõigutanud ikka päris korralikult. Kõige kuumemad ilmad olid aga vahetult enne Miku kojusõitu: siis oli väljas sooja 42-43 kraadi.
Mis toidusse puutub, siis see oli Mehhikos mõistagi meie omast erinev. Kõige rohkem söödi seal Miku sõnul maisijahust pannkoogilaadseid tortillasid, millesse keerati vastavalt soovile soolane või magus täidis, samuti ubadest tambitud putru. Kartulit ja liha söödi küllalt vähe, sealiha aga üldse mitte.
“Kui koju jõudsin, siis tegin emale-isale ja endale kõigepealt ühe korraliku eesti moodi prae. Kui selle ära olin söönud, siis magasin umbes poolteist päeva jutti,” meenutas Mikk.
Sel sügisel oma kodukooli minnes tuli Mikul taas harjuda karmima tunnikorra, süstemaatilisema õppetöö ja “põhjamaiste” inimsuhetega. Oma Mehhiko vahetuspere ja sõpradega suhtleb ta nüüd Skype’i ja interneti teel. Miku endised Jõgeva klassikaaslased on nüüd juba enamasti tudengiseisuses.
“Ühest küljest ma, jah, kaotasin terve aasta, teisalt aga võitsin väga palju,” kinnitas Mikk Tutt. “Ma muutusin avatumaks ja iseseisvamaks, nägin, kui väike on tegelikult maailm ning omandasin päris hea hispaania kõnekeele. Hispaania keelt osates on aga üsna lihtne õppida prantsuse, itaalia ja portugali keelt.”
Õppetöö ja laias ilmas ringivaatamise ühendamine on Tuttidel justkui peretraditsioon. Miku vanem õde Kertu oli gümnaasiumipäevil vahetusõpilaseks Ungaris, praegu õpib ta aga Hollandis.
i
RIINA MÄGI
