Betti Alveri muuseumis üleval olevale Piret Järve näitusele “Raamitud meeleolud” sisse astudes kipuvad vaataja tähelepanu kõigepealt endale tõmbama päevinäinud laudaukselaudadest raamid. Alles järgmises järjekorras hakkad hoomama seda, mis raamide sees: fotosilma abil jäädvustatud meeleolusid.
27 fotole jäädvustatud meeleolud pärinevad mitmelt poolt: metsast ja mererannalt, aga ka moelavalt. Enim jäävad näituselt meelde dramaatilised rannapildid, millel meri ja pilved taevas tükati suisa uskumatut värvi.
“Juhtusin ükskord Pärnumaal Kabli rannas olema, kui päikeseline suveilm ootamatult tormiseks pööras. Suvitajad põgenesid rannast kabuhirmus, aga mina jäin, kaamera käes, just põnevusega ootama, mis juhtuma hakkab,” meenutas Piret ühe pildiseeria saamislugu. Midagi sarnast elas ta läbi ka Hiiumaale sõites: taevas ja meri muutusid suisa sekunditega ning ühtekokku meenutas nähtud stseen lõiku unenäost. Teravaid looduselamusi on Piret ka teadlikult otsimas käinud. Näiteks võttis ta ette talvise käigu rabasse, mida inimesed tavaliselt vaid suvel või sügisel näinud ja pildistanud.
Pireti fotod on tõesti meeleolukad ja raamid muljet avaldavad, nii et näituse pealkirja valik on õigustatud. Pildiraamideks saanud laudaukselauad on pärit Pireti vanaema maakodust, mis asub kusagil Ellakvere ja Kuremaa vahel. Lauda asemel seisab seal juba ammu välikamin, laudauksed olid aga senimaani kuuri all alles, sest lihtsalt lõkkesse panna polnud kellegi neid südant: need tundusid liiga väärikad olevat.
Tõepoolest: nii jämedaid puid tänapäeval metsast ilmselt enam ei leiagi, millest nii laiu laudu saaks lõigata. Tuul, vihm ja päike on neile aastakümnete jooksul peened sooned sisse kulutanud, siin-seal on laudades veel naelugi või märke eemaldatud sepisdetailidest. Piretile on need lauad maal veedetud lapsepõlvesuvedest iga naela ja oksakohani tuttavad – kasvõi peitusemängu ajal ukse najal kümneni lugemisest.
Laudne ja kuldne
“Ega see lapsena vanaema juures olemine alati päris vabatahtlik olnud: tihti unistasin maakodu vaikusest välja, “laia ilma” pääsemisest,” meenutas Piret Järv. “Nüüd olen oma valikutes tunduvalt vabam ja võin, kui tahan, terve Eesti läbi hääletada. Aga reisilt kaasa toodud pildid panen vanaema maakodust pärit laudade vahele — justkui vaataksin maailma ikka veel lapse kombel laudaukse praost.”
Laudu saagima ja neist raame meisterdama tuli Piretile appi kasuisa Toomas.
“Meil ongi nii, et kui ühel pereliikmel tuleb mõni hea idee, siis teised tormavad talle appi seda teostama,” ütles Piret.
Robustsetele laudraamidele kontrastiks tellis Piret Tartust ka mõned toretsevad nikerdustega kuldraamid, mis on siis nüüd nagu rosinad saia sees. Eri formaatides fotode ja erinevate raamidega mängimisest on Piret oma näitust kujundades täit mõnu tundnud. Mõnel suuremal fotol on näiteks kitsas raam, väiksemal jälle hiiglalai. Tekkinud optiline efekt ei lubagi palja silmaga välja mõõta, kumma raami välismõõt suurem, kumma oma väiksem on.
Eri formaadis ja erinevate raamidega fotod on Piret muuseumi saali paigutanud grupiti.
“Lapsena nägin mitmes vanas majas sellist mõnusat fotode kooslust ja püüdsin siia sarnaseid tekitada,” selgitas Piret.
Näitust ette valmistades seisis tal selle toimumiskoht pidevalt silme ees ning valitud pildid ja raamid sobituvadki Betti Alveri muuseumi õhkkonda kui rusikas silmaauku: robustsed raamid ja saali korralik siseviimistlus justkui tasakaalustavad teineteist.
“Minu jaoks polegi tähtis, kummad rohkem esile tõusevad, kas pildid või raamid. Mina püüdsin luua kõigist komponentidest kokku tervikliku meeleolu, õhkkonna,” ütles näituse autor.
Püsimatu pensionini
Piret Järv lõpetas seitse aastat tagasi Jõgeva Gümnaasiumi ja kaks aastat tagasi Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiilikunsti erialal. Põltsamaa kunstikoolis õpetab ta praegu aga hoopis fotograafiat ja joonistamist, täiskasvanutele ka arvuti algõpet. Veel juhendab ta laste kunstiringi, kus põhirõhk loovuse arendamisel.
“Kõrgemasse kunstikooli astudes seisingi päris raske valiku ees, kas valida foto-, meedia- või tekstiilikunsti suund,” ütles Piret. “Lõpuks valisin viimase, aga õnneks on selles koolis võimalik põhiainete kõrvale teistes osakondades õpetatavaid lisaaineid valida. Nii sain koolis ka fotoalast koolitust ja võin nüüd omandatud teadmisi õpilastele edasi anda: tänapäeval on peaaegu kõigil noortel kas fotoaparaat või vähemasti pildistav telefon olemas ja nad võiksid nendega siis ju ka midagi mõistlikku teha osata.”
Lastega tegelemine on Pireti meelest inspireeriv: neil on nii palju vahvaid ideid, et neist innustust saades tahad ise ka midagi uut ja huvitavat proovida. Lisaks tööle koolis jääb Piretil aga aega tegelda rõivaste disainimise ja õmblemisega (interneti teel on nii mõnigi korseti või koolilõpukleidi soovija ta üles leidnud) ning muusikaga. Üks Pireti poolt P-Jay artistinime all loodud ja esitatud folkloorist inspireeritud räpistiilis lugu “Äpardunud” kõlas isegi tänavu suvel Rakveres peetud meeste tantsupeol.
“Kui mu ikka veel toimekat vanaema vaadata, siis jätkub mul tahtmist uusi asju proovida ja püsimatust ilmselt pensionieani,” ütles Piret muiates.
Betti Alveri Muuseumis saab Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi toetusel valminud näitust “Raamitud meeleolud” vaadata novembri lõpuni, ent sama väljapanek on plaanis tulevikus viia ka Põltsamaale.
Piret Järv
Lõpetanud 2003. a Jõgeva Gümnaasiumi ja 2008. a Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiilikunsti erialal.
Varasemad isikunäitused: “13 patja” 2006. a septembris Jõgeva Linnaraamatukogus ja “Õigustatult naine” (moenäitus koos moeshowga) 2008. a augustis Betti Alveri muuseumis. Osalenud mitmel ühisnäitusel, valmistanud Tartu Mänguasjamuuseumile kaks komplekti hansarõivaid, teinud seinamaalingu Tartu juuksurisalongile Lya, kujundanud Jõgeva kammerkoori vormi, osalenud kollektsioonidega “Attitude Matter”, “X-17” ja “Õigustatult naine” moeshowdel (viimati mainitud kollektsiooniga ka Riia moekonkursil “Habitus Baltija”) ning juhendanud käsitöötube Betti Alveri muuseumi jõuluüritustel ja Eduard Vilde muuseumis.
RIINA MÄGI
