Eesti regionaalpoliitika on läbi taasiseseisvusperioodi keskendunud küsimusele, kuidas hoida inimesi maal ja mil viisil leida neile seal tasuvat rakendust. Ilmselgelt ei ole see poliitika õnnestunud ning mõtteviis tuleks ümber hinnata.
Kui vaadata Eesti siserände statistikat, siis näib kõik olevat suurepärane: 2010. aastal lahkus linnadest 1070 inimest, et asuda elama mõnda valda. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et inimesed kipuvad linnadesse, kinnitab statistika hoopis vastupidist.
Fakt on kena, kuid medalit selle eest regionaalministrile anda ei saa, sest vallad, mille elanike arv eelmisel aastal märkimisväärselt kasvas, asuvad Tallinna ja Tartu ümbruskonnas. Pilt muutub, kui heita pilk suurematest linnadest kaugemale, sest seal näitab statistika ühemõtteliselt valdade ja ka maakonnakeskuste kokkukuivamist.
Statistika kinnitab kokkuvõttes seda, mida juba ammugi teame: Eesti valglinnastub. Kuigi linnaümbruse valdade rahvaarv kasvab, on tegemist pigem linna valgumisega üle oma piiride, mitte inimeste tõsimeelse ümberasumisega maale.
Linnastumine on paratamatus
Väljaränne maalt linnadesse on paratamatu protsess, mis Eestis pigem jätkub kui peatub. Põllumajanduses on tootmise efektiivsuse kasv toonud kaasa töökohtade vähenemise ning see trend jätkub. Põllumajandusest vabanevad inimesed ei leia üldjuhul kodukohas sobivat tööd ning nad on sunnitud rändama välja, üldjuhul linna.
Selle tulemusel on paljud vallad sattunud allakäiguspiraali, millest on pea võimatu välja rabeleda: töökohti pole, aga isegi kui äriplaaniga investor leiduks, on tööjõud juba ära sõitnud. Ilmselgelt on ettevõtjal lihtsam luua töökohad seal, kus juba on tööjõud, mitte hakata inimesi “pärapõrgusse” vedama.
Mitmed omavalitsused on elanike arvu vähenemisele reageerinud sellega, et viivad aasta viimastel kuudel läbi sissekirjutamiskampaania, kuid see on nagu lühikese ja kitsa teki tirimine küll ühele, küll teisele poole. Sissekirjutamiskampaania aitab korrastada küll rahvastikuregistrit, kuid inimesi sellest Eestisse juurde ei sünni.
Aeg-ajalt püütakse jätta muljet, et maaelu võiks uue hoo saada läbi haldusreformi, kuid seegi on enesepettus. Valdade ühendamine on üksnes reaktsioon maal aset leidnud väljarändele, sest ühtegi küla haldusreform ellu ei ärata.
Eesti regionaalpoliitika ebaõnnestumine ei ole Euroopa kontekstis eripärane. Oma regioonide arendamisele suuri summasid kulutavad Põhjala riigid seisavad samuti silmitsi tõsiasjaga, et kõigele vaatamata kipuvad inimesed nii Soomes kui Rootsis ikkagi linnadesse kolima.
Minnakse ka maale
Ometi ei saa öelda, et toimub ainult ühesuunaline liiklus maalt linna. Küllalt on inimesi, kes tahavad ja saavad elada ning töötada maal või väikelinnas, eemal kärast ja stressist. Kahtlemata on linnast provintsi suunduvaid inimesi kordades vähem, kuid nad on olemas.
Eesti regionaalpoliitika siht tuleks ümber sõnastada selles osas, et riik ja omavalitsused ei peaks mitte niivõrd soodustama inimeste jäämist maale, mis on seni ebaõnnestunud, vaid hoopis uute inimeste tulemist maale.
Põllumajandusega seotud töökohtade arvu vähenemine on paratamatus ning puudub perspektiiv, et maal võiks traditsioonilisi töökohti olulisel määral juurde tekkida. Ka maaturism ja muu säärane on valdavalt peresisene äri, kus töökohad luuakse eeskätt iseendale.
Riik ja EL on küll panustanud märkimisväärseid summasid põllumajandusliku (suur)tootmise arendamiseks (mis pole halb) ning utsitanud maainimesi tegelema alternatiivse nišitootmise ja turistide teenindamisega, kuid n-ö uuele ärile, kus töö käib virtuaalmaailmas, vajaliku keskkonna loomine on jäänud tagaplaanile.
Jutt maaelu arendamisest keerleb tavaliselt suuremal või vähemal määral ümber toidu tootmise ja turismi, kuid teenimatult vähe on pööratud tähelepanu sellele, kuidas kujundada Eesti küladest kaugtööks sobilik keskkond, kuidas tuua maale uusi inimesi.
Soodustame maal kaugtööd
Kõik need, kes suuremal või vähemal määral teenivad raha viisil, mis liigitub mõiste “kaugtöö” alla, saaksid seda teha ka maal. Nad võtavad töö linnast kaasa, mitte ei pea linna töö juurde kolima.
Paljud kahtlemata ei taha põhimõtteliselt maale kolida, kuid ilmselt ei ole suurem osa inimesi sellele kunagi tõsiselt mõelnudki. Huvi tekitamiseks võiks riik pärast seksuaalvähemuste tutvustamise kampaaniat võtta ette maaelu positiivses valguses “promova” teavitustöö. See võib nii mõneski inimeses panna idee idanema või tõugata tegudele. Häid näiteid endistest linlastest, kes on kolinud “pärapõrgusse” elama ja tööle, leidub igas maakonnas.
Milleks töötada väikeses umbses linnakorteris, kui selle saaks vahetada kõpitsemist vajava talukoha vastu looduskaunis külas?
Mõistagi ei ole maale kolimine probleemivaba ja isegi kui vaim on valmis, leidub rida takistusi, mis võivad lõppeda loobumisega. Sobiliku kinnisvara puudumine, tööks vajaliku internetiühenduse halb kvaliteet, “keskaegsed” olmetingimused, eakohase seltsielu puudumine jne.
Mitmel juhul saaks riik ja omavalitsus panna õla alla: aidata leida ja kohandada kinnisvara ning seada üles tööks ja elamiseks vajalik taristu. Kahtlemata on see väikesele vallale kulu, kuid see võib olla tema võimalus, sest kui ühel perel on vallavalitsusega positiivne kogemus, siis võib eeskuju olla nakkav.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
