Ma armastan Eestimaad. Siin on toredad, abivalmid ja sõbralikud inimesed. Eestimaa on ainulaadne väikese pindala poolest, kuid siiski omame me oma keelt – eesti keelt!
Eestis on palju toredaid tavasid. Üheks selliseks tavaks on üldlaulupidu.
Esimene üldlaulupidu toimus juba 1869. aastal Tartus. See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, millest kujunesid välja ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned.
Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on algusest peale seotud kooslaulmistega laulupidudel. Eestlased ise nimetavad end sageli laulvaks rahvaks – see väljend on üks meie rahvusliku identiteedi väljendusi, mis on eestlasi ühendanud võitluses rahvusliku iseseisvuse eest nii 20. sajandi algusaastail kui nõukogude okupatsiooni ajal.
Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts Vanemuine eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.
Laulupidude tava kestab tänapäevalgi – pidu toimub iga viie aasta järel.
Aastal 2009 valiti meie kooli lastekoor üldlaulupeole. Tallinna laulukaare alla kogunes hämmastav hulk laulurahvast. Proovid kuumadel suvepäevadel olid pikad ja väsitavad, aga hinges valitses meil rõõmus meel ja ootusärevus. Kui saab laulda 26 000 inimese seas, siis on tunne ülev. Meie emakeel kõlab lauludes väga kaunilt.
“Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sul laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa!” Viimast laulu “Mu isamaa on minu arm” laulsid kõik, ka publik, pisarad silmis. Seda ühtekuuluvuse ja ülevat tunnet, mis ma sain laulupeol ise esinejana, ei unusta ma kunagi!
Jään ootama järgmist pidu ja loodan, et laulupidude traditsioon kestaks veel kaua-kaua ja see pidu jääks Eesti rahva südamesse.
“Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma…”
Aksa Õun osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
AKSA ÕUN, Rakke gümnaasium
