Suhtelises vaesuses elas 2014. aastal 21,6 protsenti ja absoluutses vaesuses 6,3 protsenti Eesti elanikkonnast, teatas Statistikaamet. Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Põlva maakonnas (35,3 protsenti) ja kõige madalam Harju maakonnas (16,1 protsenti). Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Jõgeva maakonnas (12,9 protsenti) ning madalaim Järva maakonnas (3,7 protsenti).
- 2014. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19,6 protsenti ja naiste 23,3 protsenti, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,3 protsenti ja 5,4 protsenti. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 28,3 protsenti ja 16,9 protsenti). Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.
- aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja sissetulekute ebavõrdsus veidi vähenes. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,4 protsenti ja absoluutses vaesuses 28,6 protsenti elanikkonnast.
- aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 394 eurot (2013. aastal 358 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 203 eurot (2013. aastal 205 eurot). 2014. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,2 korda.
Võrreldes 2013. aastaga on vähenenud 18–64-aastaste elanike vaesus, suurenenud aga vanemaealiste suhteline vaesus (65-aastased ja vanemad). 2014. aastal elas 36 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2013. aastal 32 protsenti). 2014. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses endiselt viiendik, kuid laste absoluutse vaesuse määr pisut langes – vastav näitaja oli 2013. aastal 10 protsenti ja 2014. aastal 9 protsenti.
Haridustase mõjutab vaesusesse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest kuulus iga kolmas sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga neljateistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr (vastavalt 12,9 protsenti ja 2,8 protsenti) peaaegu kolm korda väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (vastavalt 36 protsenti ja 8,6 protsenti). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.
Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2015. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2015. aastal 2014. aasta sissetulekut. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.
Vooremaa
