Homsest luutsinapäevast ehk püha Lucia mälestuspäevast pole meie rahvapärimusest just palju kombeid-tavasid tänapäeva üle tulnud.
Legendi jõukast kodust pärit neiust, kes abiellumast keeldus ja kelle solvunud peigmees reetis ja nii märtrisurma saatis, on Eestis vanasti peamiselt rannarootslaste aladel teatud ja au sees peetud.
Vanad eestlased tähistasid mõnel pool “luutsipäeva” küll, kuid pühalikkuse ja märtrist neiu austamisega ei olnud meie kombestik eriti seotud.
Kärla ja Kaarma kandist on rahvaluuleteadlased kirja pannud, et luutsinapäeva õhtul käisid lutsid ehk küla noored ja lustakamad vanemad inimesedki perest perre põrandaid pühkimas, et näha, kas neid suurte pühade eel ikka kasitud on. Seepärast oldi kodudes sellel päeval eriti hoolsad koristama, sest lohaka tiitlit ei himustanud keegi. Nii Rootsis kui Soomes peetakse oluliseks, et kodud ja nende uksed selleks ajaks pärgade-lintidega kaunistatud saavad, lastel on kombeks jõuluehteid valmistada.
Meil on õnneks toomapäev veel ees, mil tõesti viimane aeg lapi, harja ja mopi järele haarata. Kuid küllap on meiegi majapidamistes mõistlik sellel pühapäeval, mis juba kolmanda advendi toob, oma kuuseehetekarbis inventuur toime panna — ehk tahavad pere noored osavkäpad tõesti midagi ümber või juurde meisterdada.
12. detsember 2009
