Ei ole vahet, kas Luuale sõidetakse Tartu või Jõgeva poolt. Käänuline, metsadega ääristatud tee viib pärast pikka looklemist ikka Eesti ainsa metsandusalast kutset andva õppeasutuse – Luua metsanduskooli – juurde. Juba 18 aastat juhib seda Tartust pärit Haana Zuba-Reinsalu, kelle veregrupiks on tema enda sõnul metsandus.
Kohtume koolijuhiga kiirel perioodil. Tegelikult nendib ta, et kiire on kogu aeg. Sest suure osa ajast on koolitüüri hoidmise kõrval vaja hoida ka autorooli, liikuda Tartusse, Tallinnasse või mujalegi.
Et tegemist ongi metsanduse veregrupiga, nendib koolijuht isegi. Sest just sellises keskkonnas on Haana üles kasvanud, olles tegelikult linnatüdruk. Sündinud, kasvanud ja koolis käinud on ta ülikoolilinnas Tartus.
Mängumaaks ülikooli koridorid
Haana Zuba-Reinsalu isa Udo Veibri oli 40 aastat õppejõuna ametis Eesti maaülikoolis. Naise ema Koidu Veibri töötas sama asutuse õppeosakonna juhatajana. „Minu mängumaaks ja lapsepõlve radadeks oli tollane maaülikooli peahoone. Ühes majaotsas töötas isa, kes õpetas üliõpilastele puiduteadust ja metsakasutust, teises majaotsas töötas ema, kelle korraldada oli kogu maaülikooli õppetöö. Päris mitmed suved veetsin Järvselja metsades. Käisin isaga kaasas, kui ta üliõpilastele praktikaid läbi viis. Minus on kokku saanud metsandus ja hariduse korraldamine,“ nendib Haana.
Ent vähe sellest. Ka tema abikaasa ja lapsed on üht või teistpidi metsandusega seotud, kandes väärikat ametit põlvede viisi edasi. „Minu ümber on ka kodus metsamehed: minu abikaasa Tõnu Reinsalu on siin (Luua metsanduskoolis – toim) metsandusõpetaja ja minu vanem poeg on lõpetanud samuti maaülikooli ja on metsatööstuse magister nagu ma isegi. Praegu on ta ametis ühes puidutööstusettevõttes Tartu lähistel. Midagi ei ole teha: metsandus ja puiduvaldkond on meie veregrupp,“ muigab koolijuht.
Esimest korda tuli Haana Zuba-Reinsalu Luuale aastal 1998. Siis õppedirektoriks. „Eelnevalt töötasin maaülikoolis metsandusteaduskonna dekanaadis metoodikuna, tegin tunniplaane, suhtlesin õppejõududega ning aitasin dekaani.“
Seda, milline Luua teda toona ees ootas, Haana mäletab. „Põhjus, miks siia tööle tulin, oli puhas uudishimu ja soov enda jaoks uusi väljakutseid otsida. Kuna oli varem Luuast ja kunagisest tehnikumist seal palju kuulnud ja töövaldkond ei tundunud võõras. Samuti tahtsin teada, miks kaks tugevat metsandushariduse koolkonda üsna vähe omavahel kokku puutuvad. Nüüdseks tean, et põhjuseid tuleb otsida sõjaaegsest perioodist, tollased õppejõud sõdisid lihtsalt erinevatel pooltel,“ räägib Haana.
Kui metsanduses ja hariduses toimuvat värske õppedirektor teadis, siis asjaolu, et külas on kõik inimesed omavahel tuttavad, paljud isegi omavahel sugulased, tuli võrdlemisi üllatusena.
Kolm aastat hiljem, 2001 sai temast Luua metsanduskooli direktor. Samal ajal kaitses ta magistrikraadi ja luges maaülikoolis loenguid. Viimane sai muidugi alguse juba varem. „Jätkasin isa kõrval puiduteaduse teemadega. Olen teadusmagistri kraadi kaitsnud metsatööstuse valdkonnas, uurinud puidu omadusi ning kvaliteeti. Õppejõutöö oli toredaks väljakutseks, kuid hilisematel aastatel tuli täilikult pühenduda koolijuhi tööle.
Seitse aastat Luua ja Tartu vahet sõitnud Haana sättis end ühel hetkel päriselt Luual sisse. „Kui maanteelt ära metsa vahele keerad, siis see on tunne, et olen viimaks kodus. Mets on kogu aeg hinges olnud,“ nendib ta.
Kool ei saa kunagi valmis
Nende aastatega on metsanduskool tugevalt muutunud ja arenenud. „Laias laastus peegeldab kool ju ühiskonnas toimuvaid protsesse. Tol ajal algasid kutsehariduses suuremad ümberkorraldused – palju maakutsekoole suleti, linnades asuvad aga liideti. Käivitus suur koolivõrgu reformimine, mille tulemusena on täna alles vaid 28 kutseõppeasutust (vähem kui pooled). Ka metsanduskoolil tuli end pidevalt tõestada ning arendada, et kool oleks õppijatele atraktiivne, tööturu partneritele usaldusväärne ja keskenduks just nendele erialadele, mida Eesti metsandussektor koolilt ootab. Oleme selle nimelt peaaegu 20 aastat väga kõvasti tööd teinud,“ nendib Haana.
Kuid kool ei saa kunagi valmis. „Kõik oleneb eesmärkidest ning fookusest. Intensiivsemate arenguperioodide järel tuleb alati hetkeks hinge tõmmata ja olla rahul sellega, mida teinud oled,“ ütleb Haana. Lisades, et kooli iseloomustab pikaajaline sihikindel minek. „Teame, kelle jaoks oleme, mida teeme ja mida pakkuda saame. Lisaks põhivaldkonnale, metsandusele, on koolis väljaarendatud ka kõrvalerialad – maastikuehitus ja loodusturism. Kuid kõige suurema erialade valikuga ja õpilaste arvuga on siiski metsandusvaldkond.
Hoolitseme selle eest, et metsandussektoril oleks olemas kvaliteetne tööjõud. Pakume õppijatele paindlikke õppevorme – õppida saab päevases, kaugõppes ja ka töökohapõhiselt, samuti erinevatel täiendkoolitustel. Koolil rohkearvuline koostööpartnerite võrgustik, kes pakuvad õppijatele praktikakohti, panustavad õppekeskkonna arendamisse ning toetavad õppijaid stipendiumitega. Eriti hea meel on selle üle, et oleme toimiva ja edasiviiva koostöö nimel pingutanud, sest ainult sel viisil saame olla usaldusväärsed – meie lõpetajad asuvad ju nendes samades ettevõtetes hiljem tööle.
Tänane õppijaskond on muutunud ning üha enam leiavad tee uuesti kooli ka täiskasvanud õppijad. „Viimase 20 aasta demograafilised trendid on languses olnud, see on väga suurel määral mõjutanud ka kooli. Hariduse pakkujatena konkureerime õppijate nimel kõikide Eesti samalaadsete õppeasutustega alates kõrgkoolist lõpetades gümnaasiumiga. Tänasel päeval moodustavad täiskasvanud õppijad juba 75 protsenti üle 500-lisest õppijaskonnast, noori on ligikaudu 140,“ loetleb Haana. Ka erialade spetsiifika on muutunud – tänapäeval toimetavad metsas raiemeeste asemel masinad, mis tähendab, et ka metsamasinate juhtimise erialadel õpib igapäevaselt koolis 80 protsenti õpilastest.
„Täiskasvanuõppes on needki, kellel on tööalaselt vajalik osaleda taseme- või täiendusõppes. Lisaks on õppima tulnud need, kes plaanivad elus pööret teha ja ametit vahetada. Aga on ka kõrgkoolide lõpetajaid, kes tulevad nüüd, peale teoreetilist õpet midagi praktilist omandama,“ nendib Haana. Muidugi ei puudu Luua õppurite seast ka erametsaomanikud, kes soovivad oma metsale head peremehed olla.
Positiivne on see, et suur osa õppuritest suundub pärast kooli otse tööturule. „Metsaerialadel rakendub ligikaudu 90 protsenti õppuritest. Viimaste aastatega on suurenenud ka edasiõppimine meie lõpetajate hulgas, jätkatakse kas oma kooli viiendal tasemel ehk kõrgemal kutseharidustasemel või juba maaülikoolis.“
Kuid koolil tasub rõõmustada, sest lisaks õpilastele on kool ka õpetajatega komplekteeritud. Sellegi taga on pikaajaline ja järjepidev töö. Kutseõppeasutuse õpetaja peab olema väga hästi kursis oma valdkonnas toimuvate arengutega ja igapäevase tööeluga. „Paljud meie õpetajad jagavad end eraettevõtluse ja kooli vahel, nad on aktiivsed praktikud ning oma valdkonna tippasjatundjad. Õpetajad on väga aktiivsed ennast täiendama nii Eestis kui ka väljaspool. See ongi meie väärtus, et õpetajad on tööturul aktiivsed mitmes positsioonis nii õpetaja kui ka praktikuna,“ ütleb Haana. Lisades, et mõnele eriala, nt metsamasinajuhte õpetama on väga keeruline inimesi leida, sest praktilise kogemusega mehed on kõik metsas masinate peal töötamas, sest seal on palgatingimused teinekord paremad.
„Kuid koolikeskkond pakub väljakutseid kindlasti neile, kes soovivad oma oskusi edasi anda ning sellel alal ise areneda. On hea meel, et oleme kooli leidnud sellised inimesed, kellel on tugev missioonitunne ja soov inimestega tegeleda.“ Nii tõdeb koolijuht, et suurim väljakutse on oma inimesed koos ja motiveeritud hoida, selle nimel tasub pingutada.
Ent Haana puhul ei saa rääkida vaid koolijuhi ametist. Lisaks mentoriks olemisele alustavatele koolijuhtidele, on tema teeneks ka Luua külaseltsi asutamine. „Luua inimene on olnud alati hästi eneseteadlik ja enda eest seisev. Me elame ja töötame kaugel suurematest keskusest, seda enam on soov siit metsade tagant välja paista. Sama mõttelaadi kanname ka koolis, soovime end teha oma tööde ja tegemistega nähtavaks ja ennast suuremale maailmale näidata.“
Kogukond pole vaid koolipõhine
„Külaseltsi asutaja ja kokkukutsuja roll mul toona tõesti oli. Tundsin, et aitab lihtsalt raamatukogus tee joomisest, vaja oleks midagi ära teha. Olen uhke, et tol hetkel selle otsuse tegime. Kui asutamiskoosolekut pidasime, oli auditooriumis üle 20 inimese. Tunnetati vajadust kokku tulla ning väikeste sammudega tegutsema hakata,“ meenutab Haana.
Olgugi, et ta täna enam juhatusse ei kuulu, on ta praeguse juhatuse tööga rohkem kui rahul. „Meil on kohapeal palju toredaid ja tegusaid inimesi, kes tõesti tegudes elu edasi viivad. Me oleme uhked, et nad on viimase 10 aasta jooksul nii tublid olnud,“ rõõmustab Haana.
Suvel tähistati Luua küla esmamainimise 500. aastapäeva, korda on tehtud Prossa järve äärne ujumiskoht, korraldatud ühismatku. Rääkimata koristustalgutest. „Mul on hea meel, et kohalik kogukond pole vaid koolipõhine, vaid aktiivseid inimesi leidub ka külarahva seast.“
Kuid metsanduskooli direktoriga rääkides ei saa mööda viimaste aastate põletavaimast küsimusest. Kas me siis raiume ikkagi liiga palju metsi ning kas vabariigi aastapäeva etenduses lapsi taga ajav harvester on tänapäeva mõistes õudusunenägu?
„Metsa ei majandata kindlasti emotsioonide pealt. Metsade majandamise otsuseid teevad inimesed, kes on selleks saanud hea hariduse meie metsanduslikest õppeasutustest. Eesti metsandusharidus, kaasa arvatud akadeemiline metsandusharidus, tähistab järgmisel aastal 100. aastapäeva. See annab õiguse ja kindluse arvata, et meie metsade käekäik on korras. Metsa moodustavad puud on elusorganismid nagu kõik teised – ka neil on oma eluring. Eesti on metsi majandav riik, see tegevus on osa meie majandusest, tahame me seda või mitte. Ligikaudu 85% metsanduse töökohtadest asuvad väljapool Tallinna, mistõttu on selle valdkonnas töötavad inimesed tööhõive hoidjad maapiirkondades. Saja-aastane ajalugu annab kindlust, et metsanduses on protsesse ja tsükleid korralikult kavandatud. Kui jälgida avalikku statistikat, siis kindlasti pole ületatud kokkulepitud raiemahtude piirväärtusi,“ räägib Haana. See tähendab, et raiemahud kõiguvad erinevatel aastatel ning seda eripõhjustel.
Metsameest tuleb usaldada
„Metsameest peaks rohkem usaldama, aga metsamees peaks palju rohkem ka ise rääkima sellest, mida ta metsas teeb. Tänapäeval on igasugune info kergesti kättesaadav kõigile, kuid samas on oht ja võimalus infot kõikvõimalikul moel töödelda ning tõlgendada, nii võibki juhtuda, et ilma baasteadmisteta kaldutakse emotsioonidesse.” Samas nendib ta, et seisab Eesti metsanduse käekäigu eest vähemalt sel viisil, et tulevaste metsameeste ettevalmistus oleks kõrgel tasemel.
„20 aasta jooksul on muutunud arusaam metsast ja metsandusest. Me ei räägi ainult metsa raiumisest, vaid ka väärtustest, mida see endas kannab. Lisaks majanduslikule aspektile on metsal ka kultuurilised, ökoloogilised ja sotsiaalsed aspektid. Tunnen vastutust selle ees, et oskustööjõu ettevalmistamisel tuleksid kõik need koolist kaasa, mitte vaid see, palju tihu teha võib ning kui palju selle eest raha saab.“
Muide, pidevalt autoroolis olev koolijuht nendib, et kohati vaatab ta metsa professionaalse kretinismiga. „Mul on omad maamärgid, kui sõidan kas Tallinna või Tartu vahet või kaugemalegi. Olen aastate lõikes tähele pannud ja pidevalt jälginud teatud kindlaid metsatükke.
Näiteks Põltsamaa ja Jõgeva vahelisel teelõigul on mulle armsaks saanud ja juba 15 aastat tagasi silma jäänud üks ilus kuusekultuur, mille maanteepoolses servas on mitu rida kaski. Mingitel aastatel ei paistnud need välja, nüüd aga on kuuskedest kõrgemad. Vaatan neid kuuski, kaski ja tean, et mingil hetkel tulevad sinna kuuseriisikad. Olen näinud ka väga ilusaid hooldusraie paiku, aastate jooksul olen jälginud neid – mingil ajal on alusmets uuesti kasvama hakanud, ka allesjäänud puud on mõõtmeid juurde saanud. Mets on alati muutumises,“ muigab Haana.
Nõnda on koolidirektoril põhjust rõõmustada ka erametsaomanike üle, keda on Eestis rohkearvuliselt ning kes üha rohkem oma metsa hea käekäigu eest hoolt kannavad ning seda targalt majandavad. „Aktiivne metsaomanik saab alati nõu ja abi erametsanduse organisatsioonidelt, kes oma liikmetele palju erinevaid koolitusi ja infopäevi korraldavad. Nii riigi- kui ka erametsanduses töötab palju tublisid metsamehi, kes tunnevad vastutust looduse ja järeltulevate põlvede ees,“ mõtiskleb Haana. „Täna räägime üha enam kestlikust arengust ning kliimaneutraalsusest, metsandus on kindlasti üks tegevusvaldkondadest, mis selleks lahendusi pakub.“ See tähendab, et kui räägitakse aina enam süsinikuneutraalsusest, siis tuleb sinnapoole senisest teadlikumalt minema hakata.
„Need teemad kõnetavad kindlasti ka meie kooli. Tänapäeva noored on keskkonnateadlikud, kuid metsanduslikud baasteadmised on tihti liiga ühekülgsed või kaldu ainult liigirikkuse suunas. Arvan, et metsandusega tegelevad inimesed on vastutustundlikud – kui metsa raiuvad, siis ka istutavad, hooldavad, kaitsevad ja ravivad.“
Palju tuleb ise ära teha
Koolijuhi, aktiivse metsanduslike erialaliitude töös kaasalööjana ja kogukonnaliikmena näeb Haana vastutust ka selles, et kõik sõltub ikkagi alati iseendast. „Oleme meeskonna ja kooliperega selles vaimsuses, et väga palju sellest, kui hästi sul läheb, oleneb sinust endast. Ei saa jääda lootma, et keegi teine teeb kogu töö ära. Eriti väikeses maakohas, kus koole pigem suletakse. Erinevad väljakutsed on laual igal kuul või isegi nädalal,“ nendib koolijuht.
Nii nähakse Luualgi pidevalt vaeva selle nimel, et kooli arengusihid oleksid ühiselt kokku lepitud ning kõigile teada. „Olen kvaliteedi ja kriitilise mõtlemise usku. Meie kooli on mitmetes valdkondades tunnustatud, nt praktikasüsteem ning õppe kvaliteet, kuid kunagi ei tohi lasta tekkida olukorral, kus jääksime loorberitele puhkama. Homme on uus päev ja uus olukord,“ on Haana kahe jalaga maapeal.
„Mulle on väga oluline meie koolipere rahulolu, see on täna päris kõrge. Panen selle meie koostöö arvele, püüame üksteist kaasata ning olla kursis nii murekohtade kui edusammudega. Meile on oluline töötada meeskondades ning jagada vastutust. Metsanduskoolis on nende aastate jooksul ellukutsutud erinevaid muutusi, vajadused tulenevad väga erinevatest põhjustest, kuid alati on olnud eesmärgiks paremini toimida ning oma põhitegevust – õpetamist korraldada.“
Õpilane õpetab õpetajat
Kuid ka tänapäevane õppija ja elukestev õpe on mõisted, millele tuleb iga päev tähelepanu pöörata. „Oleme meie põlvkonna haridustee aluseks olnud tööstusrevolutsiooniaegsest haridusmudelist ammu välja kasvanud. Ka 20 aastat tagasi räägiti õpetajakoolitusel, et õpetaja peaks koolis oma laua tagant välja tulema ja õppijate keskele minema. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus toimub koostöine õppimine ja ka õpetajal on õpilastelt teatud olukordades õppida. Õpetaja rollid on muutunud, üha enam vajab õpilane mentorit ja juhendajat, kes ei õpeta enam enda kogutud tarkusi, vaid kes suudab olla nii teejuht kui nõustaja. Õpetaja roll on kõvasti muutunud ja muutub veelgi,” ütleb Haana.
„Ka meie arutleme pidevalt, kuidas paremini õppijateni jõuda ning nende vastutust oma õpitee kujundamise osas suurendada. Vaatame kriitiliselt igal aastal üle nii õppekorralduse, õppekavade sisu ning õppemeetodid ning küsime selles tagasisidet oma õppijatelt.
Meie õpilased hindavad kõige enam õpetajate laia silmaringi, praktilisi oskusi ning toetavat suhtumist. Mul on hea meel üle-eestilise õpilaste rahulolu-uuringu üle sellel aastal, kus meie õppijad andsid õpetajatele võrreldes Eesti keskmisega väga kõrgeid hindeid. Koolijuhi amet on väga vastutusrikas, aga samas ka väga äge. Eriti veel siis, kui su ümber motiveeritud õppijad ja su kõrval on professionaalsed kolleegid, aktiivne kogukond ja ühtehoidev tööturusektor,“ rõõmustab Haana.
Vaba aega veedab koolijuht nagu arvata võibki, looduses. „Meie viiest kärgperes kasvanud lapsest neli on juba oma elu peal ning pered loonud, kuid vajadus kodus aktiivselt tegutseda ja pere eest hoolitseda, jäänud. Meie perega ühinesid eelmisel aastal kaks lemmikut – Siberi haskit, kellega nüüd iga päev 5–6 kilomeetrit Luua ümbruse metsades või kaugemalgi ringi jookseme,“ nendib Haana, see on kvaliteetaeg koos pereliikmetega iseenda ja oma tervise nimel, vastukaaluks igapäevasele töötempole.
Saabuvaid jõule tähistab Haana perega. „Kogu pere tuleb koju meie juurde. Jõuluõhtul istume peolauas, ka jõuluvana on alati kohal. Kui oleme liiga palju söönud, läheme metsa jalutama, mängime lauamänge, käime saunas, teeme koos süüa ja veedame mõnusalt koos aega. See on nii tore aeg.“
Nii peabki ta parimaks kingiks just perega koosveedetud aega, aga ka seda, et lähedased oleks terved. „Kingitus on see, et meid on kokku neli põlvkonda – on abikaasa ema ning meil on ka esimene lapselaps. Kingituse ootamine pole tähtis, tähtsad on pereväärtused, üksteise toetamine ja see, et kõigil hästi läheks. Olen inimeste inimene. Tunnen kohe ära, kui kellelgi on mingi rahulolematus. See puudutab ka mind, tahan aru saada, miks nii on. Olen õnnelik siis, kui teised on õnnelikud, see on minu jaoks oluline.“
HAANA ZUBA-REINSALU
Sündinud 1. jaanuar 1968 Tartus
Haridus:
Lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse erialal
2001 kaitses magistrikraadi metsatööstuse erialal
Töö:
1994–1998 töötas Eesti maaülikooli metsandusteaduskonnas metoodikuna
1998–2001 Luua metsanduskoolis õppedirektorina.
Alates 2001. aastast Luua metsanduskooli direktor
MTÜ EUROPEA Eesti Keskuse juhatuse esimees alates 2003. aastast, Eesti Erametsaliidu juhatuse liige 2008. aastast, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse liige 2010. aastast ning Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse liige 2011. aastast.
- aastal pälvis Jõgevamaa Kuldristi
KERTTU-KADI VANAMB
