Möödunud nädalal osalesid Luua Metsanduskooli maastikuehituse eriala õpilased Cätlin Pärnala ja Riin Mokrik Poolas rahvusvahelistel maastikuarhitektuuri võistlustel, kust toodi koju kolmas koht.
Poolas Tuchola linnas peeti möödunud nädalal Euroopa maastikuarhitektuuri õpilaste meistrivõistlused, kus osales kuus riiki: Belgia, Luksemburg, Poola, Taani, Slovakkia ja Eesti. Eestit esindasid võistlustel Luua Metsanduskooli maastikuarhitektuuri teise kursuse õpilane Riin Mokrik ja kolmanda kursuse õpilane Cätlin Pärnala. Poolas oli kaasas ka nende juhendaja Katrin Puskar.
Võistlustele läksid Riin, Cätlin ja Katrin eelkõige kogemusi saama, võidumõtteid neil endi sõnul polnud. Kodus tuli ette valmistada oma kooli tutvustus ning võtta kaasa ka materjalid maastikumudeli ehitamiseks. “Vaatasime materjalid üle, mõtlesime veidi, mida ja kuidas kompositsiooni tegemisel kasutada,” rääkis Riin, kes tunnistas, et võistlusülesanded lahendati peamiselt improviseerides.
Võistlus koosnes kahest ülesandest, mis tuli lahendada kahel päeval. Esimese ülesandena tuli joonistada vaade Tuchola linnaväljaku mõnest osast, mille võis ise vabalt valida. Aega selleks anti kolm tundi. Nii Cätlin kui Riin said joonistuse valmis kahe tunniga, mille eest anti ka kakskümmend preemiapunkti. “Võistlusi jälgis ka Poola kunstnike liidu esimees, kes küsis, kas mu vanemad on kunstnikud või kas olen ise varem aktiivselt kunstiga tegelenud. Veel ütles ta, et mul oleks potentsiaali saada heaks kunstnikuks,” rääkis Riin.
Auhinnaks väga vajalik hekilõikur
Teisel päeval pidi iga riigi võistkond kujundama kaheruutmeetrise pindalaga kasti maastikukompositsiooni, mis iseloomustab nende kodumaad. Luua võistkond mahutas oma kasti kolm teemat: Vooremaa maastiku, rannajoone ning mere. “Vooremaa kohale tõmbasime lapiti rehaga sisse jooned, mis märkisid põlde. Kasutasime ka kuuseoksi, et kujutada siinset metsa,” kirjeldas Riin.
Pärliks Eesti kompositsiooni juures olid rahvusmustriga sokid, mille õpetaja Puskar oli kaasa võtnud. “Selgitasin kompositsiooni tutvustamise juures, et vanarahva traditsioonid ja rahvusmustrid on eestlastele väga tähtsad ja olulised. Meie põhimõte on, et kui me minevikku ei mäleta, elame tulevikuta,” rääkis Riin ning õpetaja Katrin Puskar lisas, et see olevat žüriile väga hea mulje jätnud.
Kuna individuaalselt ja kahe võistlusala eest eraldi punktiseisu ei avalikustatud, siis ei teadnud Eesti meeskond lõpuni, millise koha nad saavad. Juhendaja Katrin rääkis, et terve auhinnatseremoonia oli poola keeles, seega ei olnud neil ka siis aimu, kuidas neid hinnati.
“Me veel arutasime Cätlini ja Riinuga, et oleks parem, kui me esikohta ei saaks, nimelt oli võidukarikas nii suur, et seda oleks väga keeruline transportida olnud,” lisas õpetaja.
Autasustamistseremoonial selgus aga, et Eesti võistkond on saavutanud kolmanda koha ning ikkagi tuli kaasa võtta ka üsna kobakas karikas. Lisaks karikale saadi auhinnaks elektriline hekilõikaja, mis maastikuehituse tundides väga vajalik on. Riin kinnitas, et see oligi tema arvates kõige parem auhind. “Kaks esimest kohta said elektrilise trimmeri. Ma ei kujuta ette, kuidas selle trimmeriga niitma peaks, pikendusjuhet peaks siis kogu aeg kaasa lohistama,” nentis ta.
Sekeldused liftis ja lennujaamas
Tarviliku ja ausalt välja teenitud auhinna koju toomine oli siiski seiklus omaette. Nimelt ületas seadeldis tavalise reisikohvri gabariite, see tähendas, et lennujaamas tuli pakk eraldi vastavast turvapunktist ära anda.
Hekilõikaja oli korralikult sisse pakitud, kuid läbivalgustusmasina juures jäid lennujaama töötajad aparaati üsna pikalt silmitsema. Nimelt meenutas selle kuju üsna korralikku automaatrelva. Pärast pikka selgitamist said ka Poola tollitöötajad aru, millega tegemist, ning auhind jõudis edasiste vahejuhtumiteta Luua kooli.
Lisaks võidule ning tarvilikule auhinnale, said Luua õpilased Poolast kaasa hulga häid emotsioone ning ka erialaväliseid kogemusi. “Meil juhtus ka selline asi, et jäime ööbimiskohta minnes lifti kinni. Mina ja Cätlin jäime üsna rahulikuks, paanikas olid aga kohalikud, kes meiega ühes liftis olid,” meenutas huvitavat kogemust Riin. Siiski ei pidanud nad liftis pikalt aega veetma, vaid sõiduk otsustas mõne minuti möödudes ise uuesti tööle hakata.
Õpetaja Katrin Puskar kinnitas, et kõik riigid olid nende koolist ja võistkonnast väga vaimustuses. Hea mulje jätmisel mängis olulist rolli ka nende koolitutvustus, kuhu oli vahele pikitud lõbusaid pilte siinsest igapäevasest õppetööst. “Poolakad palusid, et me ka neid Eestisse võistlema kutsuksime,” lisas õpetaja.
i
EILI KOITLA
