Luualased on juba harjunud, et nende kodukülas suviti aeg-ajalt maalivaid inimesi kohtab. Jõgeva akvarelligalerii Kala korraldatud maalilaagris kogus tänavu Gennadi Lapini käe all akvarellitarkust seitseteist eri vanuses ja eri kogemusega õppurit.
Luua on maalilaagri korraldamiseks hea paik, sest jäädvustamist väärivat on seal rohkesti ning ööbimiskoht metsanduskooli õpilaskodu näol on samuti olemas. Metsanduskooli söökla kokkade tehtud söögid kutsuvad esile isegi positiivset nurinat: nurisetakse nimelt liiga maitsva toidu ja liiga suurte portsjonite üle, mis taljele halvasti mõjuvad. Mehed ehk ei hooliks sellest väga, aga tänavu olid kõik seitseteist laagrilist naised.
“Oleks pidanud huvi pärast enne laagrisse tulekut kodus kaalu peal ära käima, siis teaks täpselt, mitu kilo viie päevaga juurde tuli,” ütles Kersti Kohtla muiates.
Kersti Kohtla töötab Tartu rahvaülikoolis: ta on seal kunstiala koolitusjuht.
“Kuna ma rahvaülikoolis ise kunstilaagreid korraldan, pole mul aega neis õppurina osaleda. Nii et õppimisvõimalusi pean mujalt otsima,” ütles Kersti Kohtla.
Info selle kohta, et galerii Kala Luual akvarellilaagrit korraldab, jõudis temani, piltlikult öeldes, Venemaa kaudu. Ta viibis möödunud aastal Ivanovo oblastis Pljosis maalilaagris ja kohtas seal Narva akvarellisti Irina Jugolainenit, kes mitmes Luua laagris kaasa teinud.
“Siin on tõeline puhkus ja tarkust saab ka kõvasti juurde,” kiitis Kersti Kohtla. “Akvarellvärve kasutasin viimati hulk aastaid tagasi Tartu kunstikoolis õppides ja siis ka ainult nahkehistööde kavandite tegemiseks: õppisin seal nahaeriala. Kavandi tegemine ja originaaltaiese loomine on aga täiesti erinevad asjad. Ja akvarellid nõuavad võrreldes näiteks õlivärvidega hoopis teistsugust lähenemist. Tegelikult peaks Gennadi Lapini ka Tartu rahvaülikooli mõnd kursust läbi viima kutsuma.”
Ka Ruth Hint, üks Tartu rahvaülikooli kunstiõppuritest, kiitis Gennadi Lapinit kui juhendajat.
“Tema käe all on väga hea akvarelli tehnilisi võtteid õppida,” ütles Ruth Hint. “Ta näitab, kuidas mitmesuguseid huvitavaid efekte saavutada, kuidas värve segada, kuidas paberit ette valmistada ja milline paber üldse millekski sobib. Kadestan neid, kes akvarelliga kauem tegelnud. Neil on vähem probleeme lahendada ja nad jõuavad kordades rohkem töid valmis, kui mina.”
Otse võtteplatsilt
Narva kunstikooli õpetaja Olga Tjurina ütles, et tema võib Luua kunstilaagris osalemist õigusega nimetada kvalifikatsiooni tõstmiseks.
“Mul on ju vaja koolis lastele ka akvarellmaali õpetada, aga mu enda sellealased oskused ja praktika olid napid. Gennadi Lapinil on aga akvarellitehnika õpetamiseks välja töötatud hea metoodika ja harjutused, mida saab kooliski kasutada,” ütles Olga Tjurina, kes viibis Luua laagris koos Tartu kõrgemas kunstikoolis meediakunsti õppiva tütre Polina Petuhhovaga. Temagi leidis, et akvarellikoolitus ei jookse mööda külgi maha: kunstikoolis on ta senini kokku puutunud vaid akrüülitehnikaga.
“Naudin Luual olekut igal suvel,” tõdes Jõgeva kunstnik Žanna Toht. “Tänavu on ilm sundinud meid küll rohkem toas olema, kui tahaks, aga ka toas saab maalida. Näiteks ühise suitsukalasöömise tulemusena valmis meil mitu akvarellmaali suitsukaladest.”
Jõgeva kandi kunstiharrastajatest olid Luua laagris veel Piret Männiste ja Kai Braun. Kai oli laagris teist korda, ent kui ta möödunud aastal eristus teistest veel sellega, et viljeles akrüülmaali, siis tänavuseks laagriks oli temagi “akvarelliusku” pöördunud. Eelmisest laagrist möödunud aja jooksul oli ta jõudnud Gennadi Lapinilt akvarellitundegi võtta. Uhkusega näitas ta oma akvarelli “Unistus Hiinast”, mis osales hiljuti Vilniuses toimunud Eesti ja Leedu akvarellistide ühisnäitusel.
Mehi, nagu öeldud, laagris peale juhendaja polnud, küll aga oli seal kaks Häädemeestel elavat naist. Üks neist, Saima Jakobson, oli Luual juba teist korda. Soliidses eas värvika karakteriga daam, kes töötanud aastakümneid traktoristina ja kasvatanud üles hulga lapsi, on nüüd pühendanud end kunstidele. Luuale saabuski ta teistest veidi hiljem, sest osales Katrin ja Andres Maimiku uue mängufilmi “Minu näoga onu” võtetel.
“Mängin seal vana kurja õpetajannat, kes armub noorde direktorisse ja selle tagajärjel pisut peast segi läheb,” ütles Saima Jakobson.
Kui möödunud aastal laagrisse tulles oli akvarelli koha pealt “puhas leht”, siis vahepeal on ta oma käe peal selle tehnikaga edasi tegelnud. Mõned kodus tehtud tööd olid tal ka kaasas.
“Need on fantastilised!” kiitis Gennadi Lapin. Eriti äge oli tema meelest “Nõidade saun”, milleks Saima sai inspiratsiooni ühelt teatriharrastajate trupiga Postipoisi kõrtsis peetud peost, ainult et Saima kandis nähtud stseeni üle sauna.
Poliitika ja kunst
Teine häädemeestelanna Margot Põlla hakkas akvarelliga tegelema kolm aastat tagasi.
“Siin, Luual, puhanuna ja tavaolukorrast väljas olles, tunnen, et peaksin hoopis teistmoodi maalima hakkama,” arvas Margot.
Narva akvarellist Irina Jugolainen oli Luual tavaline laagriline, ent kodumail on ta kunstnike ühingu Vestervalli ühe eestvedajana kahel aastal Eesti, Läti ja Vene kunstnike ühist laagrit korraldanud.
“Kui ise laagrit korraldanud oled, tead, kui keeruline see on,” sõnas Irina. “Kui oled inimesed kokku kutsunud, siis ka vastutad selle eest, et nad hästi tööd teha ja hästi puhata saaksid. Gennadi nõuanded on meile selles osas marjaks ära kulunud. Meie põhimõte on, et jagagu eri riikide poliitikud omavahel mida jagavad, aga kunstnikke see ei puuduta. Meie räägime sellest, kuidas head kunsti teha, kust head paberit hankida jne.”
Luua laagris viibinud vaatasid ühiselt üle praegu Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis ja Jõgeva linnaraamatukogus üleval olevad akvarellinäitused ning said sealt rohkesti inspiratsiooni. Ka laagriliste töödest pandi üles näitus: seda sai vaadata 8. juulil Palamuse rahvamajas.
“Tänan Eesti Kultuurkapitali ja Jõgeva linnavalitsust, kes Luua maalilaagrit toetasid,” ütles Gennadi Lapin.
RIINA MÄGI
