Oskar Luts kirjutas kunagi “Kevade”, “Suve” ja “Sügise”. Aastakümneid hiljem tegi Arvo Kruusement nende raamatute põhjal filmitriloogia. Ning nüüd on filmide tegemise lugu omakorda kaante vahele saanud: kirjastus Kadmirell üllitas hiljuti Annika Koppeli raamatu “Kevade. Suvi. Sügis. Arvo Kruusemendi filmid”.
Arvo Kruusemendi Lutsu-ainelist triloogiat on näinud kas osaliselt või tervikuna vist küll iga eestlane. Kõnealune raamat annab vastuse küsimusele, kuidas need filmid sündisid ja milles seisneb nende, eriti “Kevade”, fenomen. Sõna saavad raamatus paljud kolme filmi sünni juures viibinud, ent tsiteeritud on ka suurt hulka ajakirjanduses ilmunud artikleid ja arhiividokumente.
Kõige põhjalikumalt on raamatu autor intervjueerinud mõistagi režissöör Arvo Kruusementi. Nii on raamat kujunenud osalt ka tema elulooraamatuks. Intervjuudest kooruvad välja praegu 82-aastase, aga endiselt heas vormis filmimehe eluvaade ja lavastajapõhimõtted. Põgusalt on raamatus juttu ka Kruusemendi teistest filmidest, nagu “Don Juan Tallinnas”, “Naine kütab sauna”, “Karge meri” ja “Bande”, ning tema mängitud teatri- ja filmirollidest.
Omaette huvitav teema on see, millised filmid ja miks Kruusemendil tegemata jäid. Üsna põhjalikult on raamatus käsitletud ka olusid, milles Kruusemendil oma filmid luua tuli. Annika Koppel on raamatu sissejuhatuses toonud huvitava paralleeli: kui Oskar Lutsu teoste ajaline piir hõlmab tsaariaega ja venestamisperioodi ning jõuab lõpuks Vabadussõja kaudu iseseisvasse Eesti Vabariiki, siis Kruusement tegi “Kevade” ajal, mil Nõukogude Liidus oli veel kergelt tunda Hruštšovi sula järellainetust, “Suvi” valmis juba sügavas seisakuõhkkonnas ning “Sügise” filmimise ajal lehvisid Maarjamaal taas sinimustvalged lipud.
Niisiis valmisid “Kevade” ja “Suvi” oludes, kus filmiraha tuli Moskvast ja paaniline hirm ideoloogiliselt eksida ähmastas iga astme ametnike mõttetegevust. “Sügise” filmimise ajaks olid Moskva rahakraanid aga just kinni keeratud ning ots otsaga kokku tulemiseks pidid filmitegijad hakkama sponsoreid otsima.
i
Hipide hinnang
Üks kurioossemaid lugusid raamatus on aga ilmselt filmi “Bande” sünnilugu: selle Ameerika ühiskonda kritiseeriva krimifilmi pidi Kruusement vastu tahtmist valmis tegema selleks, et päästa Tallinnfilm Olav Neulandi “Näkimadalatega” seoses tekkinud hiigelvõlast ja mitukümmend inimest koondamisest.
Ehkki paljud asjad tulevad raamatut lugedes tuttavad ette, sest eriti “Kevade” tegemise teemadel on ju ennegi palju kirjutatud, leiab raamatust ka üllatavaid asju. Allakirjutanut üllatas näiteks üks mõtteavaldus, mille oli pärast “Kevade” linaletulekut saatnud Tallinnfilmile seltskond, kes identifitseeris end kui “rühm hipisid Tallinnast”:
“Kevade” on üks ülivähestest filmidest, mis ei ole häbiks Tallinnfilmi nimele, järjekordseks ninanipsuks rahvale ja nokaudiks intellektuaalidele. See lõbus filmikene suutis momendiks rehabiliteerida kogu tölplasbürkoraatlikest ja omakasupüüdlikest vastuoludest moonutatud ning neotõusikliku sünteetilise lakiga ülevalatud eesti filmikunsti. Mõnus ja haruldaseks muutunud intellektitont kummitas klassitoas, uitas jeekimina kabelimäe ristide vahel ja kellatornis. Lausa ime, et kunstiringkondades ikka veel liigub selliseid inimesi, kes oskavad niisugust filmi teha!”
Raamatu autor tunnistab, et selline mõtteavaldus kõlab uskumatult tabavalt ja kaasaegselt isegi nüüd, nelikümmend aastat hiljem. Tõsi, filmiraha ei anta enam Moskvast, ent tölplasbürokraadid, omakasupüüdlikud vastuolud ja neotõusiklik sünteetiline lakk pole nüüdki kuhugi kadunud…
Kohv meega
Annika Koppel puutus “Kevade” tegijate ja näitlejate seltskonnaga esimest korda kokku 2000. aasta mais, kui nood Palamusel filmi valmimise 30. aastapäeva tähistamas käisid: Postimehe toimetusest, kus ta toona töötas, saadeti ta seda sündmust kajastama.
“Sain kohe aru, et see on üks väga vahva seltskond,” ütles Annika Koppel telefoniusutluses.
Viis aastat hiljem asus ta tööle programmi Eesti Film 100 projektijuhina. Esimene film, mida selle programmi raames taastama hakati, oli “Kevade”. Ühtlasi tootis Tallinnfilm dokumentaalfilmi “Kevade” sünniloost ning selle stsenaarium paluti kirjutada Annika Koppelil. Intervjuusid ja muud materjali kogunes kaugelt rohkem, kui filmi mahtus. Ning ikkagi tundus see olevat vaid jäämäe veepealne osa. Üksiti tekkis Koppelil huvi Kruusemendi kui režissööri vastu. Kui siis kirjastaja Agu Veetamm Annika Koppelile umbes poolteist aastat tagasi helistas ja pakkus välja idee Kruusemendist ja tema filmidest kõnelev raamat teha, tundis Koppel, et vastu ajada pole ilmselt mõtet: kui temal endal peas vaikselt tiksunud idee kirjastaja omaga nii täpselt kokku langeb, tuleb asi lihtsalt ära teha.
“Varasemad intervjuud tuli muidugi uuesti üle vaadata ja paljusid uusi inimesi usutleda. Ka arhiividest tuli “välja kaevata” see info, mille teadsin seal olevat,” ütles Annika Koppel. “Materjali kogudes ilmnes kummaline tendents: kõige vähem oli seda võtta “Sügise” kohta, ehkki selle tegemisest on võrreldes “Kevade” ja “Suvega” hoopis vähem aega möödunud. See on seletatav asjaoluga, et “Sügist” tehti üleminekuajal, kui filmitootmise senine süsteem oli lagunemas ja lonkama hakkas ka dokumentide arhiveerimise süsteem. Imelikul kombel mäletasid kolmes filmis kaasa löönud näitlejadki “Kevade” tegemist enamasti kõige paremini ja “Sügise” tegemist kõige kehvemini.”
Kui valminud raamatut kuu aega tagasi Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes esitleti, olid paljud Kruusemendi Lutsu-triloogia tegemisega seotud taas koos ning paha sõna raamatu autor nende käest kuulma ei pidanud. Ka Apollo müügiedetabelis tõusis trükis kolmel nädalal esikümnesse.
Annika Koppelil endalegi jäävad raamatu tegemisest soojad mälestused. Kõige soojemad ehk külaskäikudest Arvo Kruusemendi poole.
“Ta pakkus alati kohvi ja kohvi kõrvale mett. Iga kord tegi jälle uue suure plastpurgi lahti. Ma ei tea, kust ta neid nii palju võttis,” meenutas Annika Koppel.
i
RIINA MÄGI
Annika Koppel puutus “Kevade” tegijate ja näitlejate seltskonnaga esimest korda kokku 2000. aasta mais, kui nood Palamusel filmi valmimise 30. aastapäeva tähistamas käisid: Postimehe toimetusest, kus ta toona töötas, saadeti ta seda sündmust kajastama.
“Sain kohe aru, et see on üks väga vahva seltskond,” ütles Annika Koppel telefoniusutluses.
Viis aastat hiljem asus ta tööle programmi Eesti Film 100 projektijuhina. Esimene film, mida selle programmi raames taastama hakati, oli “Kevade”. Ühtlasi tootis Tallinnfilm dokumentaalfilmi “Kevade” sünniloost ning selle stsenaarium paluti kirjutada Annika Koppelil. Intervjuusid ja muud materjali kogunes kaugelt rohkem, kui filmi mahtus. Ning ikkagi tundus see olevat vaid jäämäe veepealne osa. Üksiti tekkis Koppelil huvi Kruusemendi kui režissööri vastu. Kui siis kirjastaja Agu Veetamm Annika Koppelile umbes poolteist aastat tagasi helistas ja pakkus välja idee Kruusemendist ja tema filmidest kõnelev raamat teha, tundis Koppel, et vastu ajada pole ilmselt mõtet: kui temal endal peas vaikselt tiksunud idee kirjastaja omaga nii täpselt kokku langeb, tuleb asi lihtsalt ära teha.
“Varasemad intervjuud tuli muidugi uuesti üle vaadata ja paljusid uusi inimesi usutleda. Ka arhiividest tuli “välja kaevata” see info, mille teadsin seal olevat,” ütles Annika Koppel. “Materjali kogudes ilmnes kummaline tendents: kõige vähem oli seda võtta “Sügise” kohta, ehkki selle tegemisest on võrreldes “Kevade” ja “Suvega” hoopis vähem aega möödunud. See on seletatav asjaoluga, et “Sügist” tehti üleminekuajal, kui filmitootmise senine süsteem oli lagunemas ja lonkama hakkas ka dokumentide arhiveerimise süsteem. Imelikul kombel mäletasid kolmes filmis kaasa löönud näitlejadki “Kevade” tegemist enamasti kõige paremini ja “Sügise” tegemist kõige kehvemini.”
Kui valminud raamatut kuu aega tagasi Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes esitleti, olid paljud Kruusemendi Lutsu-triloogia tegemisega seotud taas koos ning paha sõna raamatu autor nende käest kuulma ei pidanud. Ka Apollo müügiedetabelis tõusis trükis kolmel nädalal esikümnesse.
Annika Koppelil endalegi jäävad raamatu tegemisest soojad mälestused. Kõige soojemad ehk külaskäikudest Arvo Kruusemendi poole.
“Ta pakkus alati kohvi ja kohvi kõrvale mett. Iga kord tegi jälle uue suure plastpurgi lahti. Ma ei tea, kust ta neid nii palju võttis,” meenutas Annika Koppel.
i
RIINA MÄGI
