Möödunud reede oli tähtis päev Põltsamaa valla Lustivere piirkonna inimeste jaoks, kes tähistasid oma kultuurimaja 80. juubelit. Mõisaaegsest viljaaidast ümber ehitatud maja on näinud korduvaid remonte ja väiksemaid ning suuremaid ümberkorraldusi, kuid kõigele vaatamata on siin olnud Lustivere kandi rahval võimalus kaheksa aastakümne vältel koos käia, mõnusalt vaba aega veeta ning seal on aegade jooksul olnud sagedasteks külalisteks ka Põltsamaa linna ja selle ümbruskonna elanikud.
Lustivere külaseltsi juht ja kultuurielu eestvedaja Riina Paluoja tõdes, et inimese eluiga silmas pidades tähendab kaheksa aastakümmet päris suurt hulka läbielatud aastaid. Ka ühele majale on kaheksakümmend aastat juba päris pikk aeg. Riina Paluoja esimesed mälestused Lustivere kultuurimajast pärinevad 1958. aastast. See oli aeg, mil veel nääripidusid peeti. Hiljem sattus ta sinna koolipidudele, kus ta ise sealsetel lavalaudadel esinejana korduvalt üles astus. Tollal peeti selles majas kehalise kasvatuse tunde, kus muude füüsiliste tegevuste kõrval ka võrkpalli mängiti. Täiskasvanuna on ta siin paljudel tantsupidudel ja muudel toredatel koosviibimistel osalenud ning teisigi tantsima õpetanud. Ka tema oma pulmapidu, samuti paljude tema sõprade ja tuttavate pulmapeod, on just selles majas ära peetud. Lisaks veel vähem ja rohkem tähtsad sünnipäevad, ja muidugi ka kontserdid, kohviku- ja noorteklubi õhtud, mis kõik Lustivere kultuurimaja seinte vahel teoks on saanud.
Loomalaudast sai kultuurimaja
Kõige paremini mäletab Lustivere kultuurimaja “elulugu” oktoobris 93. sünnipäeva tähistanud teenekas lustiverelane Leida Velling, kes küll seekordsel peol kohal ei olnud. Leida Velling on lood Lustivere kultuurimaja kohta kirja pannud oma vanaema Anna Jakobsoni, ema Liisa Jakobsoni mõisa kutsari Johann Konradu ja tema naise Leena jutustuste järgi.
Mõisaajal asus selles hoones mõisa viljaait. Väga täpset hoone ehitamise aastat teada ei ole, kuid teisel korrusel asuva kohviku renoveerimise käigus tuli ilmisks aastaarv, mille loetavad kolm esimest arvu olid 186…, kuid viimane number, millal mõisnik von Wahl hoone täpsemalt ehitada laskis, polnud enam tuvastatav. Mõisa ajal hoiti siin nii söögi- kui seemnevilja. Seal, kus praegu asub välilava, oli kuivati. Peauks või õigemini selle asukoht, kust kultuurimajja sisenetakse, pärineb mõisaajast. Tollal viidi selle ukse kaudu aidast vilja välja. Aida selles otsas, kus praegu lava paikneb, olid ovaalsed aknad, millest üks on tänaseni säilinud ning kultuurimaja saalis sees ka nähtav. Seal, kus praegu riidehoid on, olevat mõisa ajal parun oma autot hoidnud. Hoone idapoolses osas asus mõisa ajal uks, mida kasutas ainult parun ise, kes selle kaudu viljavarusid üle vaatamas käis. Praeguses kultuurimaja saalis paiknesid mõisa ajal viljasalved ning iga salve kohal rippus kotiriidest toru. Ülemistes ruumides asus siis puidust, plekiga kaetud rööbastega “raudtee”. Kuivatit ja aita ühendanud “raudteel” liikus alt lahtikäiva riiviga suletud vagun, mida inimesed lükkasid salvede kohale ning kus riivi avamisel vili torusid mööda salvedesse lasti. Tollal asusid Lustivere külas moonakate majad. Kultuuriüritusi korraldati siis Neanurmes ja Sulustveres.
Mõisaajastu järel hakkas Lustivere praegust kultuurimaja kasutama Vabadussõjast naasnud Robert Velling, kes võttis hoone kasutusele loomalaudana. Kujunes välja Lustivere küla, kus inimesed ka ühiselt vaba aega veeta tahtsid. Tekksid juba mitmed ringid ja hakkas tegutsema maanaiste selts. Mõnda aega kasutati kooskäimisekohana meierei teisel korrusel asunud suuremat ruumi. Asuti otsima sobivamat ruumi kultuurilise meelelahutuse tarbeks, eriti aktiivsed olid selles osas Kaitseliidu naised. Nende pilk jäi pidama perekond Vellingule kuulunud loomalaudale. Vellingutele rajati külarahva abiga loomalaut mõisa vanasse viinakeldrisse. Seejärel asuti, nüüd juba endisesse perekond Vellingu loomalauta, kultuurimaja looma. Kultuurimajale tarvilikud lauad ja prussid tehti kohalike talumeeste metsadest saadud palkidest, lõigati laudadeks mõisaaegses lauavabrikus, mis hiljem kolhoosi omandusse läks. Tõenäoliselt oli siis käes 1937. aasta sügis, kui viimaks valmis saanud ja valgeks lubjatud seintega Lustivere kultuurimajas uhke avapidu maha peeti. Maja õnnistas sisse Põltsamaa kirikuõpetaja. Varsti saabusid keerulised ajad ning kultuurielu vaibus ja kogus uuesti hoogu alles 1950. aastatel.
Palju aastaid kestnud lõputu remont
Kõige rohkem on Lustivere kultuurimajas tegeletud rahvatantsuga. Laulmine on olnud kord rohkem, siis jälle vähem hoogsal järjel. Tollal Lustivere Rahvamaja kandnud asutust juhtisid mitmed erinevad inimesed. Kõige paremini edenes kultuurielu Renate Aaviku käe all. Vahepeal jõudsid kultuurimaja juhtida veel Vilja Roots ja Imbi Targama. Viimaselt võttis Lustivere kultuurimaja juhtimise 1978. aastal üle Vello Pelisaar.
Eelnevalt Puurmani kultuurimaja kunstilise juhina töötanud Vello Pelisaar lausus, et tegelikult ta lihtsalt räägiti ära. Enne seda piirdusid Pelisaare kokkupuuted Lustivere kultuurimajaga seal ansambliga esinemas käimisega. Lustivere kolhoosi esimeheks, kes Vello Pelisaare ametisse võttis, oli Mati Kuuskla. Ta võttis vastse kultuurijuhi oma auto peale ja tutvustas Lustivere ümbrust. Isegi Lustiveres asunud surnukuuri mainis esimees ära. Noorele kultuurijuhile jäi eredalt mällu kultuurimaja ees kasvanud võimas kuusk, mille tagant kultuurimaja väga välja ei paistnudki. Esimesena märkas Pelisaar juba jutuks olnud maja välisust, mis siis üsna nukras seisukorras oli. Riietusruumis, mida köeti väikese ahjuga, oli mitmesugust kila-kola, mis tegelikult seal olema ei oleks pidanud. Majas asus siis ka medpunkt, kus töötanud õe abi Vello isegi mitmel korral vajas. Nii suurt ahju nagu see, mis siis saaliruumis asus, polnud Vello Pelisaar kunagi varem näinud. Teine ahi soojendas saali kõrval asunud kinoruumi.
Seinad ja põrandad olid siis tumedates toonides, lava taga asus paari meetri laiune ruum, kus esinejad riideid said vahetada ning etteasteteks valmistuda. Sealgi oli veel üks ahi ning ka pliit. Olemas olid ka väikesed panipaigad. Lava taga asus veel üks uks, mida küll ei kasutatud. Sellel ajal kasutati kultuurimaja saali veel spordisaalina, mille vastu Vello Pelisaar kohe protesti avaldas, öeldes, et sport ja kultuur ühte saali kokku ei sobi. Mõni aeg hiljem viidigi sporditegemine koolimajja üle.
Juba 1984. aastal algas Lustivere kultuurimajas tõsine remont. Vanad lauad võeti seintelt maha ja asendati uutega. Laudpõrand lihviti ja sai uue ning kena väljanägemise. Sellel ajal oli kultuurimaja juba keskküttele ümber ehitatud ning soojus jõudis hoone radiaatoritesse kolhoosi katlamajast. 1988. aasta veebruaris tabas Lustivere kultuurimaja suur tragöödia. Tõsine tulekahju jättis majast ainult varemed järele. Tuli sai tõenäoliselt alguse endise medpunkti ruumidest, kuid selle põhjust ei õnnestunudki välja selgitada. Ahjud sellel ajal köetud ei olnud.
Lustivere kolhoosi esimeheks oli siis Hendrik Allsaar, kes ka kultuurimaja juubelil kohal viibis. Allsaar lubas, et kultuurimaja ehitatakse uuesti üles. Tegusa ja kindla käega juhina pidas mees sõna ning kultuurmaja asutigi taastama. Objektil viibis suur hulk ehitusmehi, kellest kaugemad olid Ukrainast kohale tulnud. Juba 1989. aasta märtsikuus oli kultuurimaja taas valmis. Pealegi suuremana kui enne, sest erinevalt varasemast ajast ehitati taastamistööde käigus hoonele juurde ka teine korrus, lisaks lavatagused ruumid.
Tragöödia läbi elanud kultuurimaja ärkas uuele elule väga kiiresti, kõigest aastaga. Majja sai endale ruumi ka juuksurisalong. Aastal 1995 lihviti üle teise korruse põrandad, mis siis uue ilme said. Hiljem paigaldati majja elektriküte. Vahepeal köeti saaliruumi suure puhuriga, mida tekitatud müra tõttu esinemise ajal siiski kasutada ei saanud. 1997 jõudis majja ka veetrass, mis oli rajatud küll selliselt, et see sageli ära külmus. Aastal 2004. ehitati kultuurimaja uksele varikatus ning samal aastal paigaldati hoonesse ka keskküttekatel. Aasta hiljem, 2005. aastal ehitati kultuurimaja kõrvale välilava ning asfalteeriti kultuurimaja esine plats. Keset suurt masu aastal 2008 algasid Lustivere kultuurimajas suured remonditööd, kultuuriministeerium eraldas hoone remondiks 100 000 krooni. Seda raha kasutati tualettruumide remontimiseks. Aastal 2011 sai paika uus veetrass, 2013. alustati lava taga asuvate abiruumide remondiga. Kultuurimajale ehitati uus katus ning maja ühendati asula kanalisatsioonitrassiga.
Katkematute ja palju aastaid kestnud remonditööde tulemusena on Lustivere kultuurimaja saanud tänaseks tõeliselt kauni välimuse ja lustiverelased võivad uhkustundega vastu võtta nii omakandi inimesi kui kaugemalt saabunud külalisi.
TOOMAS REINPÕLD
