Maarja põhikooli saalis sai möödunud esmaspäeval teoks hingedeajale pühendatud kontsert-mõtisklus. Tegemist oli esimese avaliku üritusega, mille korraldajaks oli hiljuti Vooremaal loodud MTÜ Loomemõis.
Nõukaajast pärit inimesed mäletavad, et 7. novembril peeti oktoobripüha, mil tuli minna paraadile punalippudega marssima ja telesaated lükkusid tundide kaupa edasi riigijuhi ülipikkade kõnede tõttu. Nüüd on meil taas au sees kaugema mineviku pühad ning peame hingedeaega, mil mõtleme kadunud kaimude peale ning püüame pimedat õhtut hubasemaks teha ja vana uskumuse järgi hingedele koduteed näidata. Ka Maarja põhikooli saal oli hingeõhtul küünlasäras ning kõleda talveilma käest sooja koolimajja jõudnuid ootasid kuum pärnaõietee, ülimaitsev kohalik mesi ja mõnusad suupisted.
Õhtu külalisteks olid Urmas Oras, Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann ning neid oli kuulama tulnud saalitäis publikut. Kõigepealt sai sõna Tartu hooldekodu hingehoidja ja Palamuse koguduse hooldajaõpetaja Urmas Oras, kes on olnud ka Äksi koguduse pastor. Tema kõneles sellest, mis on hingedepäeva ja hingedeaja tähendus olnud läbi ajaloo nii kristluses kui ka eesti rahvausundis, tehes põikeid ka teistesse religioonidesse. Olgu lisatud, et Urmas on lõpetanud Tartu ülikoolis rahvaluule eriala ja töötanud Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas ehk praeguses rahvaluule arhiivis. Alles hiljem omandas ta teoloogiaalase kõrghariduse ja siirdus vaimulikutööle.
Urmas Orase ettekanne andis suurepärase ülevaate hinge-vaimu-ihu tõlgendustest läbi aegade. Emotsionaalsust lisasid teemaga haakuvad laulud, mida Urmas, end kitarril saates, esitas. Et tekst oli projitseeritud ekraanile, sai publik soovi korral kaasa laulda. Kõlama jäi mõte, et austagem ja hoidkem oma lähedasi, kuni nad meie keskel on, ja austagem ka kadunud lähedasi ja kaugemaid esivanemaid. On ju ilus mõelda, et kui meid enam ei ole ja kui keegi enam meie nimegi ei mäleta, on ikka kuskil keegi, kes süütab küünla ja ootab lahkunud omaste, ka meie, hingi koju.
Maasik ja teatriuuendus
Õhtu teise poole täitis kontsert, mille kohta võib liialdamata öelda, et see oli lummav. Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann esitasid hingedeaega sobivaid laule, mille tekstid pärinesid tuntud eesti luuletajailt (Alver, Under, Enno, Masing jt) ning viisid peamiselt Anne Maasikult endalt.
Anne Maasikut teatakse ehk kõige enam tema “Rändaja õhtulaulu” järgi (sõnad Ernst Enno, viis Anne Maasik), mis sai üldtuntuks tänu “Nipernaadi” filmile ja hiljem isegi kurikuulsaks, kui seda ilma autori-esitaja loata viinareklaamis kasutati. Vähem on ehk neid, kes mäletavad, et “Rändaja õhtulaul” pole loodud mitte filmi jaoks, vaid oli algselt Jaan Toominga lavastuse “Veli Joonatan” osaks.
Anne Maasiku nimi sai Eesti teatrisõpradele laiemalt tuttavaks 1970. aastate keskel, mil ta Vanemuise teatris tööle asus. Selleks ajaks olid eesti teatriuuenduse juhtfiguurid, vanemuislased Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, meistriteks küpsenud ning Anne Maasikust sai Toominga trupis oluline tegija. Omamoodi ebamaise helgusega on meelde sööbinud tema loodud Krõõt “Tões ja õiguses” (1978) ning õnnetu saatusega Maia “Põrgupõhja uues Vanapaganas” (1976). Maasik oli ka paljude Toominga lavastuste muusikaline kujundaja. Ta on loonud filmimuusikat, eeskätt loodusfilmidele (“Tavaline rästik”, “Rabade vaikuses”), ja mänginud filmides (“Tuulte pesa”, “Laanetaguse suvi”).
Kui Jaan Tooming ja Ülo Vilimaa 1985. aastal Vanemuises oma stuudio avasid, sai Anne Maasikust üks selle õppejõude, Heikki-Rein Veromann tuli aga samasse stuudiosse näitlejaharidust omandama, ehkki Ugala teatrist oli tal lavakogemus juba olemas. Kuna selgus, et õpilane on väga musikaalne ja mängib mitmeid pille ning õpetaja ja õpilase hääled sobivad ideaalselt kokku, hakati koos esinema. Nii sai alguse suurepärane koostöö, mis kestnud juba aastakümneid. Leiva lauale saamiseks on nad küll ka muud tööd teinud, ent näib, et laulmata kumbki olla ei suuda. Ja selle üle võime meie üksnes rõõmustada.
Uued viisid
Need, kes hingedeaja tuisusel õhtul Maarja-Magdaleena koolimajja olid kogunenud, said osa imelistest viisidest, millest enamik olid nii uued, et laiem publik polnud neid varem kuulnud. Peamiselt laulis Maasik, kuid mõned laulud ka Veromann ning eriti kaunilt kõlasid nende duetid. Veromann saatis kitarril ja flöödil, Maasik sekundeeris trummi ja kellukestega, mis andsid eriliselt hõrgu nüansi. Maasik tõi vahepeal välja ka väikese kandle, mida avalikkus tema laulude saates varem kuulnud pole. Tulemus oli hingeminev ja publik kuulas hiirvaikselt. Viimase lauluna kõlas legendaarne “Rändaja õhtulaul”, mis oli suurepäraseks lõppakordiks kaunile õhtule.
Esinejatel oli aga varuks veel üks üllatus: just neil päevil oli valmis saanud uhiuus plaat “Valguse varjus” Maasiku ja Veromanni uuemate lauludega, mida kohal viibijail oli võimalus osta. Nii said paljud veel koduski harrast meeleolu nautida.
Kontsert-mõtisklus oli esimene avalik üritus, mille korraldajaks oli energilise Eneli Kaasiku eestvedamisel sel sügisel loodud MTÜ Loomemõis. Seltsi liikmeskond pole esialgu kuigi suur, ent samas ei käi seltsi piirid mööda külapiire: kaasa on haaratud Vooremaad armastavaid ja selle piirkonna kultuurielu edendamisele kaasa aidata soovivaid inimesi Lähtelt, Juulalt, Raigastverest, Salust, Palamuselt ja mujalt. Uuel seltsil pole esialgu veel oma pesa, kuid Juula külas on juba katuse alla saanud maja, kus hakkab peagi tegutsema paikkonna ajalugu ja põnevaid lugusid tutvustav ning kohalikke roogi pakkuv pärimuskohvik Juulamõis. Selles majas hakkab ilmselt toimuma ka enamik MTÜ Loomemõis üritusi. Mis puutub aga Juula külaseltsi, mida Eneli Kaasik aastaid vedas, siis selle juhtimise on Eneli nüüdseks teistele tegijatele üle andnud.
TIINA SALUVERE
