Televiisoris kümneid kordi kedratud „Evergreen shows“ pärib Ita Everi kehastatud lennujaama turvatöötaja „keskusest“ telefonitsi aru: „Kui Sibul küsib sellerit, kas selles on midagi kahtlast?“ Sama malli järgides tikub vägisi pähe küsimus: kui skulptor Luik näitab oma töid galeriis pART, kas selles on midagi kahtlast?
Skulptor Luik (eesnimi on tal Jaan) tavatseb päris palju rännata, nagu samanimeline lindki. Tänavusest õppeaastast on ta Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna juhataja, ent üksikuid kursusi loeb ta ka Põhja-Soomes tegutsevas Imatra Kõrgemas Kunstikoolis, kus ta vahepeal pikki aastaid püsiõppejõud oli. Päriskodu on Jaan Luigel aga hoopis Puurmanis. Nii et selles, kui ta oma taieseid Põltsamaal näitab, pole mitte midagi kahtlast: puht Jõgevamaa mees ju!
Pika loometee jooksul (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetas Jaan Luik 1979. aastal) on skulptor käsitlenud mitmesuguseid teemasid ja teinud huvitavaid vormikatsetusi. Põltsamaal näitab ta justkui läbilõiget senitehtust. Varaseimad loomingunäited on arhitekt Arnold Matteuse ja akvarellist Eduard Maaseri kipspead ning maalikunstnik Johannes Uiga pronkspea 1980. aastate keskpaigast. Need täiesti realistlikud taiesed on kunstiväärtuse kõrval ka kultuuriloolise tähendusega: kui Matteust ja Uigat mäletavad ehk veel paljud, siis Maaser on üsna unustuse hõlma vajunud. Kips-Maaseriga näitusesaalis kohtunud külastaja otsib aga ehk internetist tema loomingunäitedki üles.
Päris pikka aega on Jaan Luik uurinud eri kultuuridest ja eri valdkondadest pärinevaid märke ning andnud neile enamasti tasapinnalistele kujutistele kolmemõõtmelise vormi.
„Märgid ja sümbolid ümbritsevad meid kõikjal,“ ütles Jaan Luik. „Me edastame ise pidevalt mingeid märke ja võtame neid ka ümbritsevast keskkonnast vastu. Seepärast ongi märkide teema mind kogu aeg huvitanud. Eri kultuuriruumidest pärinevaid märke on ajendanud uurima arvatavasti asjaolu, et olen elus kokku puutunud väga paljudest kultuuridest pärit inimestega. Näiteks Imatras õppejõuks olles kutsusin oma tudengitega töötama külalisõpetajaid kogu maailmast. Need sidemed pole mul kuhugi kadunud, nii et saan neid nüüd edukalt ära kasutada Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.“
Hieroglüüfid ja kaheksakand
Näitusetööde hulgast võib leida kolmemõõtmelisi hieroglüüfe, aga Luike on paelunud skulptuuride loomisel ka eesti ja mitme teise maa rahvakunstis oluline kaheksakand ning kristluse ja teiste religioonide juurde kuuluv sümboolika. Gya Nyame nime kandev märk pärineb Luige sõnul näiteks Aafrikast ja sümboliseerib sealset jumalat.
Märgi- või sümbolilaadseks muutuvad Luige käsitluses mõnikord ka inim- ja loomafiguurid: need on väljavenitatud keha ja kaela, pikerguse pea ja niitjate jäsemetega. Väljavenitatud figuuride sünnile on skulptoril omapärane seletus.
„Võin olla tõuke saanud gooti stiilist ja kristlikust filosoofiast,“ ütles Jaan Luik. „Kristlusele on ju omased vertikaalsed liikumised taevase ja maise, „alumise ja ülemise korruse“ vahel. Teisalt: ka üks mu lemmikkunstnikke Amedeo Modigliani armastas maalida väljavenitatud figuure. Selles, et minu skulptuuride üheks komponendiks on sageli põdrasarve kujund, on aga ilmselt „süüdi“ pikk Põhja-Soomes viibimine.“
Ehkki märkide uurimist ja soliidsete graniitalusel pronksskulptuuride loomist pole Jaan Luik jätnud, esindavad tema viimase aja loomingut näitusel sootuks teistsugused taiesed: robustsevõitu saviskulptuurid nn mammide ja dervišite sarjast.
Raudsed ellujääjad
Dervišid on teatavasti muhameedluse ühele müstilisele voolule, sufismile omased tegelased, täpsemalt kerjusmungad, kes mediteerivad tantsulaadseid pöörlemisliigutusi tehes. Oma silmaga Jaan Luik mediteerivaid dervišeid näinud pole, küll aga jälginud neid internetti riputatud videolindilt. Nähtu ja teadmine, et dervišeid on taga kiusatud muhameedlaste endigi keskel, ajendasidki looma valgest savist kujukeste sarja. Näitusel on need asetatud eksponeerimisalusele ringikujuliselt. Kui alus pöörleks, hakkaks vaataja ilmselt nägema pidevalt korduvat liikuvat pilti ühest dervišist.
Nn mammide sari koosneb punasest savist pontsakatest naisefiguuridest. Üks naistest kannab haokubu, teine astub, kelk järel, kolmas läheb lehmaga üle mäe. Skulptori sõnul võib Maad tabada mistahes katastroof, need mammid on ikka raudsed ellujääjad.
Tühjaks pole skulptuurinäituse ajaks jäänud galerii pART seinadki: sinna on Jaan Luik riputanud oma digiprinditehnikas graafilisi töid.
„Need on välja kasvanud pliiatsivisanditest, mida teen enne iga uue skulptuuri loomist,“ ütles Jaan Luik. „Mingil hetkel hakkasin neid skaneerima ja arvutis töötlema ning nii saidki neist iseseisvad kunstiteosed. Nende abil saab isikunäitust kujundades huvitavaid efekte tekitada: skulptuuris kasutatud motiiv jätkub tasapinnalisena seinal või kaob põrandat mööda saalisügavusse.“
Jaan Luige graafilisi töid saab praegu vaadata ka Tartus Vanemuise väikeses majas. Septembri lõpus avab Jaan Luik aga Võru linnagaleriis ühisnäituse koos Hannes Varblase, Laila Taluniku, Riho Sibula ja Õnne Luhaga. Kõik neist pole, nagu teada, sugugi kunstnikud. Ning jälle võiks küsida: kui Luik ja Varblane koos näitust teevad, kas selles on midagi kahtlast?
Galeriis pART saab Jaan Luige näitust vaadata oktoobri alguseni.
i
RIINA MÄGI
