Ongi saabunud aeg, kus kõik on lagedamaks saanud ja nähtavamaks muutunud. Ei kohise salapäraselt puude võrad ega kosta sealt sulissõprade tegutsemist ja häälitsemist. On jäänud vaid Eestile truud linnud: sirelis kekslevad tihased ja hobukastanil revideerivad spiraalselt kulgedes rähnid. Kõrgemal lendas suurem pehme mütsakas, kas mõni unine kakk, kes külge pööras ja otsis uut tukkumispaika?
Käes on november, kus ühest kaugele jäänud septembri öökülmast räsitud hilistaimed on sooja sügise taastusravist päris elustunud, umbrohudki laiutavad kaevatud maal, tõsi, äbarikena. Ei hakka neid kõplama, küllap selle töö teeb ära pakane, mis taeva ei pidavat jääma.
Ongi hallane hommik, märguanne. Maanteeamet pidi valmis olema, et Padaoru segadust ei teki, kui isegi lund ja tuult palju tuleb. Eks me hinges ole ka valmis, et läheb külmemaks, kuigi mitte meelsasti?
Olen lugenud Rocwell Kenti Gröönimaa muljetest, praegune aastaeg toob meelde tunded, mis siis tekkisid. Üks igavene hämarus ja külmatunne. Ta on kirjutanud: “Järgnevate kuude jooksul ei tule mulle kordagi pähe, et oleks hea riidest lahti võtta. Ma ei näe enam rohelisi põlde, õitsvaid talusid ega inimesi, vahest ainult lühikeseks ajaks… Kuigi praegu on juunikuu, ei näe ma isegi suve…” Seda kirjeldab ta väikesel purjekal roolivahti asudes, tajub üksindust ja ääretusest sissepiiratud iseennast. Kuigi ta tahtis sinna, oli see suur katsumus, kui üdini läbikülmunult, aga veel rohkem väsinult heidab magama. Aga tema värvikad maalid Gröönimaast lasevad uskuda, et seal on tore!
Meil siin, eriti linnades, pole sugugi talve külmust tunda. Käiakse siiani paljapäi, linn kütab oma tänavaid ka. Suured kaubanduskeskused peaksid selle poolest head olema, et küttearved on väiksemad? Kui kujutada ette neid 200 kauplust, mis Ülemiste keskuses on, eraldi majakestena, kui palju rohkem oleks välisseinu! Keskustes on pigem palav, pikemaks reidiks tuleb õueriided kaubakärule laduda…
Mul on meeles kauged kadripäevad, kus ainult santide heledad seelikud olid teejuhiseks, polnud efektiivseid led-lampe. Eks kehvade patareidega nõukogudeaegsed taskulambid olid, need praegugi vedelavad koli hulgas. Aga Jaan Lattikul oma koolipoisi mälestustes keegi kaaslane arvas, et kenade preilnade sünnipäevad võiksid olla vahemikus aprilli lõpust kuni augusti keskpaigani, pärtlipäevani. Nimelt oli neil komme vahel mõnda tüdrukut sünnipäevahommikul kitarri saatel lauluga äratamas käia sünnipäevati, kord novembripimeduses ja sopas ekseldes oli palju äpardusi…
Jaan Kaplinski kirjutas hiljuti eluvaesusest selles mõttes, et nii maal kui linnas on lausa standardiks kujunenud haljastus, kus on vaid hästi madalaks pügatud muru ja mõned igihaljad vormid. Aga meile on saabunud eluvaesus tõlgenduses, et loodus on puhkefaasis, ja kes liikuda saab, on peitu pugenud. Inimesed ikka tõttavad edasi, eriti enne jõule, ja peitu ei ole mõtet ka pugeda?
EHA NÕMM
