Meie pere kuuseehtekarbis on värviliste ja säravate pallikeste-käbide-kettide hulgas ka üks väga tagasihoidlik hõbedane kuul. Kaalu on sel viie moodsa ehte jagu, hõbedakiht tükati maha kulunud ja oksa külge kinnitamiseks on aasa järel jupike peenikest takunööri.
Niikaua, kui ennast mäletan, mäletan ka seda vana hõbekuuli ja vanaema sõnu, kui suured õed jõulupuud ehtima asutasid: “Pange ikka see minu ehtekene ka kuuse külge!” Õed ei teinud seda just meeleldi, sest uute ja värviliste vidinate kõrval tundus vanaema lemmik nii igav ja luitunud, kuid kuhugi alumise oksa külge koht siiski leiti — ehte suure kaalu tõttu seda igale poole riputada ei saanudki.
Kui vanemad õed juba „oma elu peal” olid ja nõukaajal pühad töönädala sisse jäid, ehtisin sageli pühadelaupäeval kuuske üksi. Niipaljukest jõule siis tähistada saigi, et sel kõige pidulikumal õhtul kuusel päris-küünlad süüdata.
Vanaema oli selleks ajaks kalmuaias, oma varalahkunud mehe kõrval.
Niimoodi omaette kuuske ehtides tuli järsku meelde lugu, mida vanaema mulle ehk mitmelgi korral rääkinud oli, kuid mille üle tirtsueas juurelda ei mallanud.
Vanaisa sünniaasta mõistis ta Esimesse maailmasõtta, Tsaari-Venemaa õigusi ja võimu kaitsma. Nii oli ta sattunud kord Poolamaale, kus Vene soldatid väikesse külapoodi tugevama õigusega sisse marssisid ja riiuleilt haarasid, mis meeldima hakkas.
“Imelik oli seda rüüstamist vaadata, aga mõtlesin, et kui ma juba siin olen, võtan ka mõne asjakese mälestuseks. Tõin siis selle,” oli vanaisa oma reisikasti lahti pakkides ja vanaemale kuuseehet ulatades rääkinud, kui sõjaväljalt kord koju pääses.
Tasapisi jõudis mullegi pärale, mida tähendas vanaemale see pisike mälestusese, mis tol ammusel ajal tuhandete kilomeetrite tagant temani jõudis.
Vahepealsed aastad olid jõudnud räsida ja muuta nii kodu kui inimesi, kahe sõja lahingute eest metsa pagedes olid vähehaaval kaotsi läinud ja laiali pudenenud kõik kunagist korralikku taluelu meenutavad pisiasjad. Vähesed ehted said lastele, üksikud kenamad lauanõud pudenesid lastelaste pisikestest pihkudest vähehaaval kildudeks, ainsaks fotomeenutuseks kunagisest nooruse- ja nägususeajast oli vaid pulmapilt. Nii oli kahvatunud hõbekuul pea ainus mälestusese, mida silmitsedes jõuluõhtul helgemaid mõtteid mõelda.
Nüüd on saja-aastane jõuluehe minu pere hoida. Kui kuuse tuppa toome, on alati esimene mure just see hõbedane pallike karbist välja võtta ja kõige nähtavamale kohale riputada.
iii
KAIE NÕLVAK
