“Ja see ongi nüüd tema probleem ja sina ära rohkem muretse,” ütles mu ammune hea tuttav kommentaariks loole hätta sattunud vaimuinimesest, kes sõpradelt “kala” küll vastu võttis, kuid igasugusest abist keeldus, kui talle vähehaaval “õnge” pihku suruma hakati. Nüüd otsib boheemlane uusi pääseteid, sest tema kui kunstnik ei suuda ennast millekski sundida.
Jäin eakaaslasele, vaprale vanaemale, kes koidikust hilisõhtuni rakkes olles kõigutamatu tasakaalu ja kadestusväärse huumorimeele säilitanud on, hämmastunult otsa vaatama. Sellist reageeringut võinuksin oodata ehk mõnelt teiselt, aga mitte temalt, kes elus oma laste heaolu ja hariduse nimel arvukalt ametnike uksi kulutanud ja tähtsate tädide pilkude all “kuivanud” on, kuid keda ka ühegi ligimese häda seni külmaks pole jätnud. Aga kui me probleemi hilisõhtul laste unenohina saatel ja veiniklaasi toel lahkama hakkasime, jõudsime järeldusele, et nii tõepoolest ongi.
Kala häbeneb, õnge ei taha
Kui inimene häbeneb pakutavat kala ehk abi, kuid pole samas võimeline ussigi konksu otsa ajama, rääkimata kätte toodud õnge vetteheitmisest, siis tuleb juhtum varem või hiljem lootusetute hulka arvata ja nentida, et nii, nagu pole võimalik end kellelegi vägisi armsaks teha, ei saa turvaliselt rajalt eksinut ka jõuga järjele aidata, kui ta seda ise sisimas ei soovi. Ja jõudis mullegi pikkade jututundide ajal lõplikult pärale, et väga vana irooniline lauseke sandist, keda kõndima sundida ei saa, kui ta seda ei taha, ei käi hoopiski ihuveaga inimese kohta. Minu hiljutine õngepakkumise lugu oli tagantjärele mõeldes lihtne ja trafaretnegi, kuid tundus esialgu muidugi enneolematu.
Kui inimene tõepoolest lausa näljas on, ei keela ju abi keegi, liiati kui hädasolija enda nägemuses on see olukord ajutine ja erandlik. Loomulikult on vaimuinimesel raskusi töö ja teenistuse leidmisega, aga kui ta järjele aidata, küllap läheb kõik peagi kui lepse reega, olin veendunud nii mina kui kogu tema sõprus- ja toetajaskond. Aja möödudes hakkas levima info ja tekkima tunne, et n-ö läänerindel jääbki kõik ilmselt muutusteta. Abistajate ja kaasaelajate ettevaatlik vihje võimalusele teha ka päris lihtsat tööd ehk aidata kedagi põetada või võtta pihku luud ja lapp tõi kaasa sügava solvumise.
Mõne abipakkuja käest ei saanud enam midagi vastu võtta, sest korduvalt oli tagasi lükatud tema vaimne tugi, et eluga iseseisvalt edasi minna saaks. “Ei taha näidelda, ei taha rolli mängida,” kõlas põhjendus, kui jutt lihtsamalegi projektile juhiti. Kui ilmnes, et abisaaja staatusega ongi võimalik harjuda ka esialgu vapral tegutsejal ja et pikkamisi kinnistub tas veendumus, et keegi kusagilt peabki tulema ja kõik probleemid n-ö havi käsul üleöö lahendama, jahtus nii mõnegi toetaja ind.
Eriti valusalt kippus kuri karja siis, kui lekkisid läbi vihjed stiilis “Tal on rikas mees, võiks ju rohkem toetada…” Esialgu leidus uusi tuttavaid, kellele oma probleeme kurta. Vanad sõbrad, kes hoolealuse iseseisvumisse olid panustanud, ununesid.
Aga inimene, kes aitama ja toetama harjunud, liiatigi siis, kui ta ise kunagi tuge on vajanud, leiab uusi “kasulapsi”. Ja kui enda üle pisut naerdud on, unustatakse vana lugu ja võetakse käsile uus, lootusrikkam. Sest kohtab ju piisavalt neidki, kes ise on nõus tasahaaval kelku mäkke vedama hakkama, kui suund kätte näidatud ja pisut tagant upitatud.
Tore harjutuspäev?
Aga tulgem tagasi loo alguse juurde. Miks oli aitamisõhin vaibunud mu heal tuttaval, kellega jututoa maha pidasime?
Tema palju raskusi seljatanud pere on pidanud loomulikuks, et toeks tuleb olla ka neile, kes pinna jalge alt kaotanud, aga mitte veel põhjas ega hukas. Nii organiseeriti keskealisele boheemlasest pillimehele, kes koos emaga ka viimase rahalise toe ehk ema pensioni kaotas, oma lugude plaadistamisvõimalus. “Enne oli muidugi tarvis projekt kirjutada, siit-sealt omaosaluseks raha nuiata. Mu tütar tegi projekti, kuigi tal endal tööd üle pea, mina ootasin vaest lõõtsaonu alati sooja supiga… Ja siis ta hilines plaadistamisele, soperdas seal, nii et vähe pole, ja kiitis hiljem, et oli tõhus harjutuspäev. No me keegi ei arvanud, et ta nii naiivne on, stuudioüüri maksid kinni ju teised ja see pole väike. Tagatipuks oli tal oma tuluõhtul mängida vaid seitse pala ja kontserdi nurjumise päästsid teised pillimehed.
Ma olen ka tõesti kunagi abi küsima pidanud, aga olen seejuures aru saanud, et ise ka liigutama peab, samuti pole ma kedagi tänamata unustanud, mis on ju kõigile jõukohane ja elementaarne! Aga tagantjärele ajab tõesti naerma omaenese naiivsus,” rääkis tegus naine, kes tunnistas ka, et see polnud ainus taoline katse.
“Siin me organiseerisime kambaga riideabi ja toitu ühele Tartu boheemlasele-kavalpeale, kuni taipasime, et see lugu ei lõpegi. Finaaliks olid tühjad pudelid tema korteris, kus kallis vein sees olnud. Avastasime ka tema kombe ülikallist tubakat pruukida.”
Kas ongi uppuja enda asi?
Nii hullusti, et samariitlasehingega inimestest elukoolis küünikud saavad, loodetavasti siiski ei lähe. Sest inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, nagu nenditakse tuntud lauluski. On nähtud pereema, kes igal võimalusel oma suurt ja lõputut rahapuudust kurdab, kuid poest vaid valmissalateid ja kartulikrõpse ostab ja lapsi hamburgeritega söödab, kui taskus pisutki kõliseb. On tassitud kartuleid ja talust hangitud jahu teismeliste poiste hädaldavale emale, kes kaks kuud hiljem, kui elujärg pisut paranes, kiitles, kui palju ta endale ajakirju tellib, sest “midagi peab naisterahvas ju saama endale ka lubada”…
Ka mina ei arva sugugi, et ligimest aitama ei pea. Ilmtingimata tuleb seda teha, kui vähegi võimalik. Üldjuhul ongi abivalmidus meist enamikule sisse kodeeritud. Tuleks lihtsalt meeles pidada, et kui ka uppujale appi minnakse, ei pruugi tema elu päästetud saada, kui ta seda ise sisimas ei taha. Sest juba sadu aastaid enne meid on teatud, et vaid siis, kui inimene ennast ise aitab, aitab teda ka jumal ehk teisiti öeldes — saab aidata teine inimene.
i
KAIE NÕLVAK
