Septembrikuu viimasel teisipäeval võtsid Maarja põhikooli lapsed hommikul kooli minnes tavaliste kooliasjade kõrval kaasa ka magamisvarustuse, sest ööseks koju naasta polnud neil plaanis. Massilise kodunt ärajooksmisega siiski tegemist polnud, vaid koolis sai teoks traditsiooniline lugemisöö.
Lugemisöö külaliseks oli kirjanik, saatejuht ja muusik Mihkel Raud. Ta tunnistas, et tema lugemishuvi on läbi teinud tõuse ja langusi. Algul oli ta usin lugeja, “neelates” ka selliseid raamatuid, millest ta veel aru ei saanud, nelja-viieteistaastaselt lugemine teda aga enam ei köitnud, sest muud tegevused, näiteks trummi- ja kitarrimäng, tundusid põnevamad.
“Õnneks tuli mul lugemishuvi varsti tagasi,” ütles Mihkel Raud. “Milliseks inimeseks me kujuneme, sõltubki ju sellest, milliste inimestega me suhtleme ja milliseid raamatuid loeme. Raamatud võivad meid viia kohtadesse, kus me kunagi käinud pole, aga ka kohtadesse, mida tegelikult ei eksisteerigi, nagu näiteks Harry Potteri võlumaailma. Raamat on ka parem kui film, sest jätab ruumi kujutlusvõimele. Pole midagi vahvamat, kui see, et loetav lugu sul peas “elama” hakkab.”
Mihkel Raud mäletab, et kui tema ja ta noorem õde Piret väikesed olid, lugesid vanemad neile lisaks poes ostetud raamatutele tihti ette ka enda värskelt kirjutatud lugusid: Mihkel Raua vanemad on ju tuntud lastekirjanikud Aino Pervik ja Eno Raud. Pere vanim laps, Rein, oli siis juba nii suur, et luges ise.
“See ettelugemine oli nagu omamoodi testimine. Kui näiteks selgus, et me Piretiga mõnest kohast aru ei saanud, siis püüdis ema või isa selle arusaadavamaks ümber kirjutada,” meenutas Mihkel Raud.
Küsimusele, kas isa ja ema kirjutatud raamatud talle meeldivad, vastas Raud, et meeldivad küll ja ta on need vististi kõik läbi ka lugenud. Eno Rauda, kes lahkus meie hulgast 21 aastat tagasi, peab Mihkel Raud praegugi üheks oma lemmikkirjanikuks – tema täpse ja ökonoomse sõnakasutuse ning vaimukuse pärast.
“Lapsepõlves ei tundunud see mulle aga üldse eriline, et mu vanemad kirjanikud on. See oli ju kogu aeg nii olnud ja tundus seepärast loomulikuna. Ainult õpetajad imestasid vahel, et kuidas sa, Mihkel, nii loll oled, kui su vanemad nii head kirjanikud on,” meenutas Raud muiates.
Lapsed on ausad
Ajapikku said kirjanikud kõigist Raudade pere kolmest lapsest, Mihklist kaasa arvatud. Tema esimene, 2008. aastal ilmunud raamat “Musta pori näkku” vaatab tagasi tema esimestesse rajudesse muusikuaastatesse ansamblis Singer Vinger. Oma teise raamatu “Sinine on sinu taevas” (2010) kohta ütles Raud, et see on üks halvaendelise süžeega väljamõeldud lugu. Kolmas raamat, “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (2016), on aga eneseabiraamat.
“Teie olete alles oma elutee alguses ja teil seda ilmselt veel vaja ei lähe,” sõnas Mihkel Raud oma noorele publikule.
Maarja kooli õpilased said teada ka selle, mis paljudele “kirjandushaidelegi” uudiseks: paar päeva enne Maarja-Magdaleenasse tulekut lõpetas Mihkel Raud Rahva Raamatu kirjastuse tellitud teose, mis koosneb eestlaste tüüpilisi omadusi või ka tüüpiliste omaduste kohta käibel olevaid müüte käsitlevaid lühilugusid. Lugusid on sada ja need on eneseiroonilise alatooniga.
“Üheksakümmend kaheksa kirjeldatud omadust on mul endal ka olemas, kahe väljaarendamise kallal ma veel töötan,” märkis Mihkel Raud lõbusalt.
Maarja kooli lapsed tahtsid Mihkel Raualt teada, miks ta lasteraamatuid pole kirjutanud.
“Kui ema, isa ja õde on nii head lastekirjanikud, nagu mul, siis on loomulik, et kardad sellist asja ette võtta, sest astuda tuleks, piltlikult öeldes, ikka väga suurtesse kingadesse,” vastas Raud. “Lastele kirjutamine on ka ses mõttes raske, et lapsed on väga ausad ja ütlevad kohe, kui raamat on nende meelest jama. Nii et kogun veel jõudu ja julgust, enne kui lasteraamatu kallale asun. Aga see küsimus annab mulle julgust. Kui see üldse esitati, siis järelikult eeldatakse, et ma siiski võiksin lasteraamatu kirjutada.”
Neile saalisistujaile, kel endalgi soov kunagi kirjanikuks saada, andis Mihkel Raud aga soovituse hakata juba praegu üht-teist kõrva taha või kirja panema hakata: kirjanik loob oma tekste ju ikka enda elukogemuse pinnalt.
Kümme kätt püsti
Loomulikult küsiti Mihkel Raualt ka tema lemmikraamatu kohta. See küsimus tegi esineja nõutuks, sest raamatuid, mis talle eri eluetappidel meeldinud, on lihtsalt nii palju. Lapsepõlves meeldisid talle väga Astrid Lindgreni raamatud, hiljem muutus ta innukaks näidendilugejaks, ehkki draamatekstid polegi tegelikult lugemiseks mõeldud. Mine tea, võib-olla on tema näidendiarmastus pärit lapsepõlvest. Tuntud teatrimees Mikk Mikiver oli nimelt Mihkli isa hea sõber ja kutsus Mihkli paari oma lavastusse lapserolli täitma. Lavastusega “Raha Mariale”, mis põhines Valentin Rasputini samanimelisel teosel, käis Mihkel Eesti Draamateatri trupi koosseisus isegi Moskva Väikeses teatris külalisetendusi andmas.
Lisaks näidendeile on Mihkel Raual aga veel üks spetsiifiline lugemiskallak: teda huvitavad raamatud, mis kõnelevad Ameerika Ühendriikide sisepoliitikast. Selleteemaline kirjandus on, tõsi küll, enamasti inglise keeles, aga see ei valmista Tallinna 7. keskkoolis ehk praeguses Tallinna Inglise kolledžis õppinud Rauale raskusi.
Küsimusele, mis hindeid ta koolis sai, vastas Mihkel Raud, et igasuguseid, kaasa arvatud “halastushinne” – kaks pika miinusega. Aga muidugi sai ta ka viisi. Ent hinnetest tähtsam on Mihkel Raua meelest see, et noor inimene maailma asjadest aru saaks ja koolist saadud teadmistega elus midagi peale hakata oskaks.
Kohtumisõhtul Mihkel Rauaga kordus tavapärane situatsioon: kui esineja uuris, kas lastel talle küsimusi on, tekkis saali pikk ja pingeline vaikus. Kui esimene julge küsija vaikuse katkestanud oli, vallandus aga suisa küsimuste sadu. Saalis oli kogu aeg kümme kätt innukalt püsti. Ma pole sellist pilti elu seeski näinud. Ausalt.
Kui kuulus külaline lahkunud oli, läks lugemisöö lustiga edasi. Kõigepealt kustutati koolimajas tuled ning lapsed pidid taskulambi valgel otsima majja ära peidetud Mihkel Raua pilte. Vaadati ka filme ning mitu klassi pidas ära ka oma klassiõhtu. Ning siis mindi magama. Võib arvata, et ööuni jäi sellistes oludes siiski napiks, aga ega siis iga öö lugemisöö ole.
Maarja põhikoolis, mis uhkusega sellest kandist pärit keelemehe Johannes Voldemar Veski nime kannab, on keele, kirjanduse ja näitemänguga tegelemine au sees. Lugemisöö toimus seal juba kuuendat korda. Varasematel kordadel on külalisteks olnud näiteks Contra, Merle Jääger, Ilmar Tomusk ja Mika Keränen.
“Lugemisööl pole rõhk ühislugemisel, nagu paljud ürituse nime järgi oletavad. Aga lapsi lugema innustada tahame me küll. Ja mis võiks lugemishuvi kasvatamisele paremini kaasa aidata, kui kirjaniku elav sõna,” ütles Maarja põhikooli huvijuht Kristiina Raja.
RIINA MÄGI
