Juba väga pikka aega juhib Põltsamaa lasteaeda “Tõruke” Helje Tamme, kellel tänavu 1. septembril täitus kolmekümne esimene tööaasta. Naise suutlikkusest ja inimeste usaldusest tema vastu räägib fakt, et ta on üks kauaaegsemaid Põltsamaa linnavolikogu liikmeid.
i
Helje Tammele on lapsepõlvest millegipärast eriti meelde jäänud väga kõrged lumehanged. Tema sõnul ulatusid need siis aiast kõrgemale.
“Mäletan et ehitasime lapsena hangede sisse koopaid, kelgutasime ja lasksime liugu. Suvisel ajal jooksime niisama ringi ja loomulikult pidime me tegema väga erinevaid majapidamistöid. Minu suureks kiindumuseks oli lugemine. Õppisin lugema juba nelja-aastaselt, aga ema mul väga palju lugeda ei lubanud. Ilmselt sel põhjusel, et ma võisin alatihti ennast lugema unustada. Kuid ma pugesin salaja aida lakka ja lugesin seal ema teadmata. Minu suure lugemishuvi pärast oli kodus tihti pahandusi,” meenutas Helje.
Koolielu algus nagu “Kevades”
i
“Alguses polnud koolimajas elektritki ja koolielu nägi välja just selline, nagu Oskar Lutsu “Kevades” seda kirjeldatakse. Mäletan seda tõelist suursündmust, kui elekter kõigepealt koolimajja toodi. Õppisin siis neljandas klassis. Meie koju jõudis elektrivalgus alles siis, kui ma olin kaheksanda klassi õpilane,” rääkis ta.
Juhivõimed avaldusid aga juba koolilapsena, sest ta oli nii oktoobrilaste, pioneeride kui ka komnoorte juht.
Eredad mälestused sai Helje kaasa keskkoolipäevilt, kus tema klassijuhatajaks sattus rännuhuviline õpetaja, kes koos oma klassi õpilastega kõik tollase Nõukogude Liidu vabariigid läbi sõitis.
“Kõige eredamalt on mulle meelde jäänud pärast kümnendat klassi toimunud jalgsimatk Koola poolsaarel. Seal ma küll mõtlesin, et kes mind siia ometi ajas. Terve “elamine” oli meil kõigil seljas. Kahe nädala vältel ei kohanud me seal ainsatki inimest, samas vallutasime me seal mäetippe ja jätsime sinna endast “märgi” maha. Ja matk oli ääretult huvitav ja põnev. Selleks, et sellele matkale pääseda, rändasime esmalt läbi kogu Tartu ümbruse. 1970. aasta talvel käisime talvisel koolivaheajal suusamatkal Lõuna-Eestis. Tookordne jaanuar oli selline, et matka alustasime küll suuskadega, kuid tagasi tulime jalgsi, sest lumi sulas vahepeal ära.”
Ühine tee sai alguse keskkoolis
i
Keskkoolis sai Helje Tamme kokku ka oma tulevase abikaasaga. “Me õppisime ühes klassis ja sealt ühine tee algaski. Kohe pärast keskkooli lõpetamist me abiellusime. Mul oli juba kaks väikest last, kui ma Tallinna Pedagoogilisse Instituuti lasteaiakasvatajaks õppima asusin. Eks see oli keeruline aeg. Minul tollal vanemate abi ja toetust polnud. Abikaasa ema oli juba manalateele läinud ja minu ema elas kaugel, Vargamäel. Kuid tänu abikaasa toetusele saime me hakkama. Paraku jäi tal endal seetõttu lõpetamata Tallinna Polütehniline Instituut. Noorte inimestena tahtsime kohe alguses omaette elada ning seetõttu asusime 1972. aastal elama Paide lähistele maale, ehkki abikaasa oli Põltsamaalt pärit. Mina ise hakkasin tööle Viisu lasteaias. 1976. aastal asusime Põltsamaale elama. Selleks ajaks oli meile sündinud ka kolmas laps.”
Põltsamaal polnud noorel emal esialgu lihtne tööd leida. “Tookord anti mulle siinsetest lasteaedadest teada, et nii väikeste lastega emasid tööle ei võeta, sest lapsed jäävad nagunii haigeks. Sellise kurva kogemuse osaliseks saanud inimesena võtan mina küll kõik väikeste lastega ja lapseootel naised tööle. Ma kohe tunnen, et pean nad tööle võtma.”
Alguses leidis Helje Tamme aastaks erialast tööd Puurmani lasteaias, hiljem töötas aasta Adavere lasteaias. Seejärel kutsuti ta 1978. aastal Põltsamaal Lille tänaval asunud lasteaia juhatajaks.
“Võtsin selle koha vastu, sest see oli kodule lähemal. Hirm oli juhatajaameti ees küll, kuid ometi oli see n-ö eelkooliks minu praegusele pikaajalisele lasteaiajuhi ametile,” tõdes naine.
Mehed võtsid ainsa naise nõu kuulda
i
Samal ajal ehitasid kohalikud majandid Põltsamaale Lembitu tänavale uut lasteaeda. Maja pidi valmima 1983. aasta kevadeks. Inventari hankimine oli tollal äärmiselt keeruline ja selleks, et see hoone valmimise ajaks olemas oleks, võeti tööle veel ehitusjärgus oleva lasteaia juhataja, kelleks saigi Helje Tamme. Lisaks inventari hankimisele tuli Helje Tammel asuda otsima ka tulevase lasteaia personali. “Seda aega oma elust ma tagasi ei tahaks,” tunnistas ta.
“Olgugi, et olin lasteaia ehitusega seotud töökoosolekutel ainus naine, kuulasid majandite nõukogusse kuulunud mehed eesotsas Viktor Meistriga mind tähelepanelikult ja võtsid mu nõu kuulda. Pean tagantjärele tunnistama, et tänapäeval on mõnel pool hoopis raskem oma mõtteid inimestele selgeks teha kui tookord nendele meestele, kes ju tegelikult lasteaiandusest väga kaugel seisid,” meenutas Helje.
Kõigi raskuste kiuste sai lasteaiahoone valmis ning 1983. aasta 9. detsembril lõigati pidulikult linti. Avamisele järgnes kohe ka väike äpardus, sest väljapool maja lõhkes veetoru ja selle remontimise tõttu said lapsed lasteaeda alles 1984. aasta jaanuaris.
Volikogu liikme töös nii põnevust kui nördimust
i
Helje Tamme juhivõimed hakkasid Põltsamaa erksamatele inimestele silma väljapool lastega seotud valdkondagi ja nii kutsus Uno Valdmets ta osalema kohalike volikogude valimistel ühes tollases valimisliidu nimekirjas. “Mäletan, et sellest nimekirjast pääses 17-liikmelisse volikogusse 11. Vaatamata sellele, et olen väga pikaajalise staažiga volikogu liige, pole ma kuulunud ega kuulu nüüdki ühtegi erakonda. Tegelikult tuleb tunnistada, et volikogu tegevuses kaasalöömine on olnud minu jaoks päris huvitav ja omamoodi põnev. Ehkki alguses oli minu jaoks seal põnevust rohkem kui praegu. Algul püüdsin ennast kõigi valdkondadega süvitsi kurssi viia, aga nüüd usaldan muudes valdkondades peale hariduse ja kultuuri neid, kes üht või teist ala hästi tunnevad,” rääkis ta.
Samas pole Helje Tamme enda jaoks selgeks mõelnud, kas ta tahab volikogusse tagasi valituks saada. “Mulle ei meeldi, et koalitsioon ühtegi opositsiooni ettepanekut kuulda ei võta. Samuti ei meeldi mulle, kui opositsioon igat koalitsiooni eelnõud kritiseerib, seda ka juhul, kui kriitikaks tegelikult põhjust ei ole. Teinekord öeldakse istungitelaua taga kellelegi väga hullusti ja siis minnakse ning naeratatakse vaheajal üksteisele, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Mul on niisugust käitumist ja põhimõtteid väga raske taluda ja ma tõesti ei tea, kuidas otsustan aasta pärast toimuvatel kohalikel valimistel,” tunnistas ta.
Lapselapsed võiksid Eestis elada
i
Helje Tamme sõnul tundub vist vahel meile kõigile, et meie tööd ei tunnustata ega märgata. “Märgatakse küll. Minule oli tunnustuseks üks päris nõukogude korra lõpul, täpsemalt 1988. aastal teoks saanud välisreis Ida-Saksamaale, kuhu mind saadeti Jõgevamaa haridustöötajate esindajana. Olgugi et meil Eestis valitses juba riigiasjades sula ja lehvitati sinimustvalgeid lippe, käis Saksamaal iga meie rühma sabas täiesti avalikult nuhk. Mäletan ka, et minule kui esimest korda välismaale pääsenud inimesele oli omamoodi šokiks sealsete poodide kaubaküllus. Meil siin valitses siis alles tühjus.”
Küsimusele, kuidas aktiivne naine puhkab, vastas Helje, et on väga kodune inimene ning toimetab hea meelega oma isiklikus majapidamises.
“Reisinud ma just palju pole, eriti lääne suunas. Mu abikaasa pole üldse enam reisimisest huvitatud ja ehk jääb mõni reisiplaan ka seetõttu teostumata. Alles möödunud nädalal käisin ma Eesti haridustöötajate juhtide ühenduse esindajana Rootsis ja mulle sellest kolmest kodust eemal oldud päevast täiesti piisas. Võib-olla võtan ma veel kunagi mingi pikema reisi ette, kuid pole selles kindel,” rääkis ta.
Helje Tamme kaks tütart on valinud endale ema eeskujul lasteaedniku ameti ja töötavad mõlemad “Tõrukese” lasteaias.
Noorem poeg elab Soomes Hämeenlinna lähistel Turenkis, kust Helje alles möödunud pühapäeva õhtul tagasi jõudis.
“Pojal on seal oma firma, mis on Kastelli firmale alltöövõtjaks. Seal pannakse kokku puitkonstruktsioonidest maju. Pojal on kaks väikest last, kes käivad sealses lasteaias, kus minagi külas olen käinud. Üks poeg elab Viimsis ning tegeleb liivapritsi-, maakivi- ja betoonitöödega. Tema peres kasvab neli last. Minu kõige noorem tütar elab aga Tallinnas ning töötab bioanalüütikuna Mustamäe haiglas. Mul on ühtekokku 13 lapselast, kõige vanem neist 22-aastane ning kõige väiksemal täitus just esimene elukuu. Lastelaste sünnipäevad on mul hästi meeles, aga nimedega juhtub küll vahel nii, et enne võin mitu nime välja pakkuda, kui õige peale satun,” jutustas naine.
Lisaks põhitööle ja tegevusele Põltsamaa linnavolikogu liikmena täidab Helje Tamme Eesti Alushariduse Ühenduse Juhtide Jõgevamaa koordinaatori ülesandeid, samuti kuulub ta Hea Alguse võrgustiku seminari koosseisu.
“Tulevikku vaadates tahaksin ma anda meie lasteaiahoone järgmisele juhatajale üle täielikult renoveeritud kujul. Isiklikus plaanis loodan, et ma ikka tervena püsin ning et koduses majapidamises ja koduaias oma plaanid teoks saaksin teha. Ma loodan sedagi, et mu noorema poja pere Soomest tagasi Eestisse tuleb ja et tema lastestki meie riigi kodanikud saavad. Kui ma tema kolmeaastaselt tütrelt Nellilt küsisin, mitu last ta ükskord ise emaks saades endale tahaks, kõlas vastus nii: “Mul on siis lasteks kaks eestlast”.” Seda soovib Helje Tamme Nelli vanaemanagi.
HELJE TAMME ELUKÄIK
*Sündinud 1953. aastal Vargamäel
*Üles kasvanud Anton Hansen Tammsaare poolt “Tões ja Õiguses” kuulsaks kirjutatud talu naabertalus
*See teosest tuntud mees, kes alalõpmata peolaua ääres magama jäi, on üks Helje esiisadest
*Naise sünnitalu on seitsmendat põlve nende perele koduks ja seal elab praegu tema vend
*Alguses vanemad kolhoosi ei läinud, kuid samas sai sealse kolhoosi asutamine teoks just nende kodu söögilaua taga
*Hiljem asus Helje isa tööle masina-traktorijaama ehk MTJ-i, ema oli kodune
*Peres oli viis last, Helje kõige vanem
*Peres olid veel kaksikud õed ja kaks venda
* Koolitee algas 1960. aastal Albu mõisakoolis
*Lapsi viidi
*Koolitee jätkus Aravete kaheklassilises koolis
*Kaheksanda klassi lõpetanud neiu asus õppima Tartu internaatkooli, kus saavad praegugi hariduse nõrga nägemisega lapsed
*Oma tulevase abikaasaga kohtus keskkoolis, abielluti kohe pärast kooli lõpetamist
Peres kasvas viis last – Terje, Ilmar, Marje, Einar ja Sirje.
* Lapselapsi on praeguseks kokku 13
*1983. aasta kevadel sai Helje Tammest lasteaia “Tõruke” juhataja
i
TOOMAS REINPÕLD
