Jaanuari lõpus korraldati Järvamaal Albu Põhikoolis
Noorte esitatud teostekatkenditest ei jäänud mõnest meelde midagi, mõni kõlab aga tänini kõrvus. Kuigi kõigist esinejatest kiirgas energiat, suutsid vähesed loosse oma südame panna, sest kuulajaskonda puudutab vaid hingestatud esitus.
Meeles on žüriiliikmete märkused selle kohta, et vahel on parem lugeda teksti veidi monotoonsemalt ning aeg – ajalt tuleks publikuga silmside luua. Nii mõjub lugu sügavamalt ja ütleb palju rohkem kui väga ilmekas esitus.
Mina tahtsin võistulugemisel osaleda esinemiskogemuse pärast. Õppisin, et teksti tuleks panna võimalikult palju isikupära ja hirm tuleks ukse taha jätta. Lisaks kohtasin ütlemata palju huvitavaid inimesi, mis on selliste sündmuste üks paeluvamaid külgi.</p>
Meeldejääv oli veebruaris toimunud õpilasetlejate riigikonkursi eelvoor. Mind puudutas Betti Alveri Muuseumi juhataja Toomas Muru käsitlus raamatust, mis on käinud eestlastega alati käsikäes. Kõik on alguse saanud Kalevipojast, ning Tammsaare ja Jaan Kross on aidanud eestlaste identiteeti kujundada.
Kuidas siis tuleks ühte teksti lugeda? Siinkohal toon ära žürii esimehe Virko Annuse mõtted: „Esmalt leia endale laval koht, seejuures ei tohiks kiirustada. Pane teksti oma värvid, olemus, ning ütle seda, mida oluliseks pead.“
Suurimaks probleemiks endale oleme ise. Et iseendast jagu saada, tulebki käia teiste ees esinemas, kõnelemas. Miks me kõneleme? Sest tahame teistele, endale midagi öelda. Tahame midagi muuta, kedagi mõjutada. Seejuures ka midagi vastu saada. Mina tahan teada saada, kes ma olen ning mida suudan.
Nii, nagu paljud osalejad, arvan ka mina, et lugemine on see, mis toob ühe rahva kokku. Kuulama ja rääkima. Laulurahvas me juba oleme, saagem taas ka lugejateks, siis kestame kaua!
iii
KRISTINA KUKUŠKINA
