Lugejate kirjad on ajakirjanduses märkimisväärse tähtsusega. Inimesed mitte ainult ei saada vihjeid või teateid lehest olevatest vigadest, vaid saavad see läbi ka ise lehe tegemisele kaasa aidata.
Lugejate kirju saab mõõta nii riigikorra kui ka ajastu järgi. Kui tänapäeval jäävad lugejad peamiselt kommentaariumisse, siis varem avaldati arvamust nii lehes kirjutatu kui ka sündmuste kohta just läbi toimetusse potsatanud kirja. Ent see tendents vähenes siis, kui avati kommentaariumid. Muidugi on oma osa ka digitaliseerimisel. Aga võib-olla ei tunne lugejad enam, et tahaksid aktiivselt oma nimega lehes esineda.
Lugu meeleheitel lugejast
Hugo Alter kirjutas 1988. aasta 19. märtsi Punalipus artikli „Avalikustamise avalikkus“, kus märkis, et avalikustamine on muutumas meie ühiskonna kindlaks elunormiks.
„Punalipu toimetus saab sageli selliseid kirju, mille autorite süda valutab meie ühiskonna asjade pärast. Mõned autorid on selliste kirjutistega suutnud isegi kutselisi ajakirjanikke välja suruda meie publitsistikarubriigist „Kõneaineks“,“ kirjutas Alter.
Lisaks märkis loo autor, et kõik postkasti saadetud kirjad ei jõua alati leheveergudele. Kuid ei tasu arvata, just kui need tähelepanuta jääksid. „Mõnedes toimetusse saabunud kirjades on päritud aru liha- ja lihasaaduste nappuse kohta toidulaual, eriti selle aasta algul,“ kirjutas Alter.
Muredele lahenduste otsimine on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed kirjutavad. Nii juhtus ka aastal 1994, mil Ilme Õim kirjutas toona kirja „Olen meeleheitel“. Seal tundis ta muret, et tema telegramm, mis tema poole 16. märtsil teele pandi, jõudis alles 17. märtsi lõunaks. Muidu poleks muretki olnud, kuid telegrammis seisis, et kirjutaja peab kohe saatja juurde minema. „Kuidas ma sain nüüd telegrammil olnud soovi täita ja kelle süül see jäi täitmata?“ küsis Ilme Õim oma kirjas.
Toona sai pahane kirjutaja oma murele vastuse. 26. märtsil avaldatud kirjale vastas samamoodi Vooremaas Jõgevamaa postkontori direktor Reet Tompel. „Vastuseks kriitikale“ pealkirja kandev lugu tunnistas, et kriitika oli õigustatud. „Aidu sidejaoskonna juhataja Eha Traks ei taganud telegrammi õigeaegset kättetoimetamist. Täname teid kontakti võtmise eest töö parandamise nimel, hüvitame kulud ja vabandame,“ seisis vastuses.
Muredega kaebamisest maadeldi juba 1988. aastal. „Mõnede aeg-ajalt toimetusse saabunud kirjade autorite seas on kahjuks ka selliseid, kes hoiavad ikka veel hinges salajaste kaebekirjade traditsiooni. Salakaebuste juured ulatuvad üsna kaugetesse aegadesse ja leidsid soodsa kasvupinna meie ühiskonnas seadusetuse ja kahtlustuse aastail,“ kirjutas Hugo Alter. Seal samas artiklis „Avalikustamise avalikkus“ lisas Alter: „Elu kinnitas, et anonüümkirjad kubisevad enamasti kuritahtlikest ja alusetutest süüdistustest, taotlevad laimamist ja omakasu.“
Lugu müstilisest veeavariist
- aasta 15. septembri Punalipus kirjutas Romeo Allas veeavarii juhtumist Kingissepa tänaval.
„Lausa uskumatu lugu. V. Kingissepa tänava inimestel on veemure. Veetrass on, ka vesi lasti kevadel sisse, kuid V. Kingissepa ja Pae tänava ristmikul tekkis umbkaudu kuu aja eest lekk. Vajalikus kohas keerati vajalik ventiil kinni, torustik kaevati katkisest kohast lahti ja parandati ära. Kaevik aeti uuesti kinni, kuid torustikku vett enam sisse ei lastud.
Järelepärimised läksid kommunaalettevõtete kombinaadile ja veevarustuse ning kanalisatsiooni tootmisvalitsuse Jõgeva jaoskonnale. Aga tänaseks pole vastust ikka veel. Kuid Erich Tupits võttis telefonitsi öelda, et too veetrassi asi pole tema rida, kuid ta võtab ikkagi abinõud tarvitusele,“ kirjutas Allas. Ühtlasi jäid lahendamata küsimused, kuidas sai uus vesi trassi ja kes täpsemalt selle sinna lasi.
Seda, kas lehele tasub kirjutada või mitte, avaldas Riina Paulus 16. veebruari 1985. aasta Punalipu rubriigis „Täna teemaks“ loo „Kas ikka tasub kirjutada?“. Ühtlasi rääkis ta võrdlemisi pentsikust loost. Nimelt andis lugeja teada, et oli hommikul Siimustis bussile jooksnud ning osa valmis võetud kopikatest teel ära kaotanud. Rahakotis oli alles vaid 25-rublaline. „Bussijuhil tagasi anda polnud. Allesjäänud kopikad võttis ta vastu küll, aga piletit vastu ei andnud. Järgmises peatuses tuli peale piletikontroll,“ kirjeldas lugeja ajakirjanikule sündmust. Selgus, et bussijuhi ja lugeja vahel tekkinud tüli paisus nõnda suureks, et bussijuht väidetavalt naisele tema antud kopikad linna jõudes näkku viskas.
Lugu kadunud patsiendist
„Ma pole siiani suutnud rahuneda. Bussis olid enam-vähem kõik tuttavad inimesed, kellega ka edaspidi iga päev tööle pean sõitma. Nad teavad, kus ma töötan ja et ma töötan võrdlemisi vastutaval ametikohal. Ja nüüd selline häbistamine kogu bussirahva ees,“ rääkis lugeja.
Toona kirjutas Riina Paulus, et sündmus väärib kajastamist küll. Aga tihti ei tea ajakirjanikud, kuidas seda täpselt kirja panna. „Seepärast on mõistlik alati ära kuulata mõlemad pooled. Muidu võib ise rumalaks jääda,“ arvas Paulus, lisades, et tihti usaldavad inimesed lehte sedavõrd, et peavad oma muret oluliseks ning tulevad ka seepärast ajakirjaniku jutule.
Paulus rääkis veel ühest pentsikust juhtumist. Käinud toimetuses naine, kes väitnud, et temal varastati haige haiglast ära. Haiglas sanitarina töötanud naine abistanud seal nimelt oma eakat sugulast.
„Ühel õhtul, kui kõnealune naisterahvas koju vanakesele tolle palve peale munaputru läinud tegema oli läinud, tulid teised sugulased ja viisid haige ära. Ilma arstide loata,“ vahendas Paulus lugeja sõnu. Selgus, et kuna vanakesel olnud küllalti suur hoiuarve, siis oli vanuri hooldamisel lausa järjekord, sest kõik tahtsid osakest omale. Ka toona tõstatus Pauluse meelest küsimus, kas teemast tasub kirjutada. Haigla peaarsti arvates mitte ning miilitsas olid sugulased juba käinud. „Mis koha pealt leht peaks seda veel valgustama? Olgugi et see kaunis kentsakas lugu,“ märkis Paulus.
Kuid tänapäeval on lugu hoopis veidi teistmoodi. Olgugi et aeg-ajalt potsatab ajakirjanike postkasti kirju lugejatelt, on need valdavalt siiski positiivse noodiga. Aeg-ajalt öeldakse aitäh kirjutatud loo eest ning mõnikord antakse kasulikke vihjeid. Nii mõnestki on sündinud värvikas lugu. Seega ei tohiks tänapäeval kahelda, kas lehele kirjutada või mitte. Alati tasub.
KERTTU-KADI VANAMB
