Peagi lõpeb aasta, mis üleriigiliselt lugemisaastaks kuulutatud. Raamatukogudes, koolides ja lasteaedades pöörati sel puhul lugemisele senisest veelgi rohkem tähelepanu. Siin-seal sündis päris uusi ideid, mida ette võtta, et just lapsi ja noori raamatuga enam sõbraks teha. Loodetavasti kujunevad neist uutest ettevõtmistest traditsioonid. Sest raamat on meist väga paljude hea sõber tulevastel aastatelgi ja lugemisaastad on ju tegelikult kõik aastad — vähemalt neile, kes vaimutoiduta elu täisväärtuslikuks ei pea.
Lapsevanemate kogemuste toel on selgunud, et kõigist, kellele mudilasest saati raamatuid ette on loetud, „raamatukoisid” ei saa. Ikka eelistab mõni rüblik, kel kodus raamaturiiulid maast laeni väärt kraami täis, õueslippamisest vabadel hetkedel hoopis netis surfata.
Samas kehtib ka reegel, et laps, kelle kodus raamatuist üldse ei hoolita, kellele neid kunagi ette pole loetud või, mis veel hullem, kellele ninapidi raamatus olemist pahaks pannakse, jääb hätta õigekirjaga ja nii kirjaliku kui suulise eneseväljendusega. Loeme ikka häid raamatuid, et oskaksime kirjutada ja iseseisvalt mõelda.
6. november 2010
