Lossivaremed, jõgi ja sügav kultuurikiht võlusid noore muusiku

Hiie Taks on enda sõnul Tartu tüdruk ja sattus Põltsamaale veel sellel ajal, kui kooli lõpetanud noortele kehtis kohustuslik suunamine. “Nii ma siia Põltsamaale tulin, kuhu mu abikaasa mulle järgnes ja kus me 1985. aastal oma pere lõime. Siia sain ma endale ka oma korteri. Tollal oli see mulle antud ametikorterina. Elamispind oli küll väike ja tagasihoidlik, aga omaette olemise paigana minu jaoks piisavaks ajendiks, et Tartust Põltsamaale tööle ja elama tulla,” jutustas ta. “Tegelikult oli suunamises ka nõue, et mul tuleb kolm aastat kohapeal olla, ehkki siis mõtlesin, et vaevalt ma nii kauaks siia jään. Nüüd on minust saanud kolka patrioot selle sõna kõige paremas tähenduses. Ma olen vist Põltsamaasse armunud.” 

Tugev ja toetav pere aitab

Esimene laps sündis Hiie Taksil 1989. aastal. “Minu hinnangul emaks olemine rikastab. Aga veelgi olulisem on emaks olemises mingisuguse ürgsuse käivitumine, mida ema roll endas tegelikult kannab. Naine muutub palju tugevamaks.

Tänapäeval on nii, et paljud naised otsivad võimalusi eneseteostuseks ning teevad karjääri. Siis, kui perre sünnivad lapsed, läheb naise fookus laste peale. Mina püüan ennast võimalikult võrdselt jagada kodu ja töö vahel. Mul pole õpetajana üldse mitte väike töökoormus, aga see sobib mulle, ma naudin oma tööd ja ma saan nii kodus kui tööl hakkama. Sellise tasakaalu saavutamiseks ja kõigi kohustustega toime tulemiseks peab naise kõrval olema toetav perekond. Minu abikaasa Viljar käib vanema tütre Dorisega, kes pole päris tavaline laps, iga päev Tartusse kooli. Ma ei kujuta ette, mis saaks siis, kui mul abikaasa tuge ei oleks. Eks me oleme osanud oma tegemisi kuidagi hästi kokku sobitada.

Minu käest vahel küsitakse, kust ma võtan energia intellektipuudega lapsega toime tulemiseks. Ilmselt juba lapse sündimine annab emale kaasa suutlikkuse raskustega toime tulla. Muusika on minu jaoks selline maailm, mis mulle vajaliku jõu annab. Kui kodused tööd ja tegemised mind ära väsitavad, siis võtan oma viiuli ja mängin seda tunnikese või rohkemgi ning mul on hoopis teistsugune olek,” arutles ta.  

Puuetega lastega pered vajavad suuremat tähelepanu

Hiie Taksi sõnul on riigi ja ühiskonna suhtumine emadusse ja perekonda viimasel ajal paranenud. Seda nii materiaalses mõttes kui ka üldise suhtumise ja hoiakute osas. Samas on puuetega lastega perede olukord endiselt üsna vilets. Küll on just viimastel kuudel ja lausa nädalatel tõstetud meedias tõsiselt esile omastehoolduse teema.

Hiie Taks on sügavalt tänulik ajakirjanik Tiina Kangrole ja tema meeskonnale, kes on läbi paljude aastate ühiskonna ja riigi jaoks varju jäänud teemadega visalt ning järjekindlalt tegelenud.

Samas lisas ta, et ka laste ja perede väärtustamine on väga vajalik ning selles mõttes liiguvad asjad paremuse suunas. “Pannes tööandja pilgu läbi kaalukausile näiteks erivajadusega lapse ema ja naise, kellel üldse lapsi ei ole, siis langetab tööandja suure tõenäosusega otsuse lasteta naise kasuks.” 

Enda jaoks tuleb aega leida

Hiie Taksi sõnul tuleb tal nagu meil kõigil elus ette olukordi, kus piltlikult öeldes on sein püsti ees ja kust enam ei oska ega suuda edasi minna. Samas on ta elust juba sedavõrd palju õppinud, et kui enam ei leia rahulolu ega tasakaalu ei perekonnast ega tööst, siis tõmbab dressi selga, paneb tossud jalga ja läheb ennast loodusesse sportlikult välja elama. Ema ja õpetajana tunnetab Hiie Taks juba päris hästi, millal on stressi olukorras käes hetk, mil ei tohi hakata süüdistama selles oma pereliikmeid ega kedagi teist. See on hetk, mil tuleb kõigest eemalduda ja tegeleda millegi hoopis muuga, mis mõtted mujale viib ning vaimu kosutada aitab.

Erilise lapse emana teab Hiie Taks väga täpselt, kui palju energiat tuleb temal kulutada rohkem ja tegeleda selliste asjadega, mis on n-ö tavalastega perede emadele tundmatud. Kõige suurem probleem on selles, et väikeses kohas nagu Põltsamaa ei osutata teenuseid, mida läheb tarvis erivajadustega lastel. Selliste teenuste järele tuleb enamasti alati Tartusse sõita. See kõik tähendab eraldi kulutusi ja aega.

“Kui mu eriline tütar Doris oli viiene ja väiksem tütar Iti Maris alla aastane, panin noorema tütre turvahälli ja sõitsin jälle Tartu suunas. Aga seda kõike oli tarvis. Ma tean, et kõik see mida sa suudad lapsele pakkuda enne lapse kuueaastaseks saamist, on tema hilisemas elus määrava tähtsusega. Nüüd mõtlen küll, et kas ma enam seda kõike suudaks. Aga võib-olla suudaks. Kui sinu õlule pannakse selline raskus ja sa pead suutma seda kanda, siis leiad ka meetodi, kuidas sellega toime tulla.” 

Kas tütrest saab ema mantlipärija?

Taksi peres on kuidagi nii läinud, et pereisa Viljar tegeleb rohkem vanema tütre Dorisega, kellega ta iga päev koos Tartusse kooli sõidab. Ema Hiie on pühendanud ennast rohkem nooremale tütrele Iti Marisele, kellega nad muusikakooliski koos aega sisustavad. Kuid ka Dorisega käib Hiie igal õhtul koos jalutamas, sest nii keha kui vaimu tuleb värskena hoida. Ema sõnul on sellised õhtused jalutuskäigud just see panus, mida ta oma natuke erilise tütre heaks saab anda.

Iti Maris on praegu kuuendat klassi lõpetamas ja ema sõnul igati tubli ning vastutustundlik tüdruk. Samas on Iti Marisel absoluutne muusikaline kuulmine, ta mängib juba päris hästi viiulit ning tal on ka tõeliselt hea lauluhääl. Hiiel poleks midagi selle vastu, kui tütrest muusiku ametit silmas pidades tema mantlipärija saaks. Samas peab see ema sõnul olema tütre enda soov.

Hiie Taks on teinud karjääri nii ema, viiuliõpetaja kui ka viiulimängijana. Oma viiulimängu oskuse täiendamiseks lõpetas ta 2010. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias magistrantuuri, kus aastase õpingutsükli järel omandas teadusliku kraadi. “Olen nüüd nii kavalaks muutunud, et olen hakanud õpetama 3,5-aastaseid lapsi. Kui minu juurde tuuakse seitsme-kaheksa aastane laps ja oodatakse, et edasine on juba õpetaja rida, siis mina muusikaõpetajana tean, et hea pillimänguoskuse omandab laps ainult lapse, õpetaja ja lapsevanema koostöös. Väike laps tuleb siia koos emaga ja see tähendab, et laps areneb muusikaliselt koos perega ning see viljakas koostöö toimib ideaalselt. Kui mul on siin esmaspäeviti kuus kolme ja poole kuni viieaastast last mängimas, siis on see minu jaoks äärmiselt tõsine väljakutse, millest ma õhtuks ääretult väsinud olen,” jutustas Hiie Taks.

“Tänu oma erilistele lastele oli mul võimalus osaleda telesaates “Jõulutunnel”. See oli minu jaoks äärmiselt meeldiv kogemus ja on mu elu igati rikastanud. Ma tunnen, et minule osaks saanud tähelepanu ja tunnustus on ühtlasi tunnustus ka nendele emadele, kes võib-olla süüdistavad ennast selles, et nende läbi on sündinud siia maailma mitte päris tavalised lapsed. Kui ühiskond sellised lapsed omaks võtab ja neid aktsepteerib, siis see ongi minu jaoks eriline tänu. Armastega oma lapsi, armastage oma peret ja lähedasi. Armastus, mida emades on lõpmatult palju, muudab meid kõiki ja kogu maailma paremaks ning hoolivamaks;” on Hiie Taksi sõnum ja soovitus kõigile emadele nende tähtpäeva eel.

i

TOOMAS REINPÕLD