Suvi, mida tänavu palju kirutud, aga siiski ka kiidetud, peab ülehomme oma volitused käest andma. Eks tuli selle kolme kuu jooksul Eestimaa eri nurkades ette nii seda kui teist, aga vähemalt jäime meie siin keset mandriala seekord liigteravatest elamustest ilma.
Ning õnneks vaheldusid madal- ja kõrgrõhkkonnad nii tempokalt, et ühest ei jõudnud veel lootusetult tüdida, kui teine selle välja vahetas.
Imelised lõhnad ja roostetamishirm
Et taevataat juba juunist saati veega ei koonerdanud, hakkasid maasikakasvatajad aegsasti kurtma, et marju tuleb sel aastal vähe. Ja et nende hind eriti ei kuku.
Tegelik elu näitas midagi muud. Maasikad oskasid päikese ja vihma vaheldumist hinnata ja nautisid elu täiega. Neid jagus jaanipidudest juulikuu viimaste päevadeni nii peenardele, turgudele kui maanteeäärsetesse improviseeritud müügipunktidesse ja kallid nad kohe kindlasti ei olnud.
“Söö end selle niiske ilmaga või rooste,” kurtis üks maasikamaias, pidades silmas väärt marjade rohket rauasisaldust. Juba jaanipäevaks said tuulevarjulistel raiesmikel küpseks ka esimesed metsmaasikad. Vaat see on lõhn, mida ühegi teise vastu ei vaheta! Ja tingimata sekundeerib juunis maasikaaroomile ka jasmiinihõng, sest just sellel ajal valendavad ka need traditsioonilised koduaedade ilupõõsad.
Tänavune juuni oli viimase 90 aasta keskmisest kraadi võrra jahedam, kirjutas Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog-ekspert Laine Keppart ajalehes Vooremaa.
Tasapisi kogus juba juunis tuure ka kukeseeneralli. Tõsi küll, esimesed nublud olid armetult pisikesed ja keda rahamure kokkuostuautodele mõtlema ei kihutanud, jättis kohati ruutmeetrised ja laiemadki mudilad puutumata.
See-eest tuli juulikuus metsa sattunule meelde kooliaegne rügamine kartulipõllul, kui traktor kuklasse popsutas ja aega selga sirutada polnud: milline õige korilane väsinud ristluudele mõtleb, kui seenepõld silme ees kollendab!
Juba tuli seenepraadidest tüdimus; vahetati seljanka- ja marinaadiretsepte, põhikomponentideks ikka needsamad aastate eest veel üsna pirtsakalt kasvukohta valivad “kukekad”, mis tänavu ka kase- ja haavatihnikuid ei põlanud.
Kes heinakuul murakale pääses, sai sookailult lõhnakollektsiooni pikantset lisa, talvevarude riiul täienes aga kuldkollaste moosipurkidega. Nende varudega hakkaski asi juba kesksuvel veidi murelikuks kiskuma, sest valmis said ka mustikad ja vaarikad… ja ligemale hiilis purgipõud.
“Ma olen igal suvel endale lubanud, et järgmisel kevadel peab kelder hoidistest “puhtaks” saama, aga ikka on nüüd lagedad hoopis tühjade purkide riiulid,” kurtis üks tegus perenaine. Teine kiitis aga, et võib oma anumavarudest tallegi pisut jagada, sest tema tutvusringkonnas on mõned linnainimesed, kes talvel poest purgisuppe ja salateid-kastmeid ostavad.
Juulis jõudis jahedaks kirutud suvi mõnel korral möödaminnes sellegi ära tõestada, et kolmekümne ligi kippuvaid plusskraade kannatame oma kaks-kolm päeva, enne kui soiguma hakkame, et jälle see palavus…
Meediasse jõudsid vihjed, et mõõdukas päevitamine on tervisele kasulikum kui udupeen ja kallis UV-faktoriga tõrjekreem. Olemegi ringiga kenasti talupojatarkuse juures tagasi, mis oma mõistuse häält kuulata ja kõiges parajust pidada soovitab.
Väikeses Liivi külas Läänemaal elati aga just heinakuu kolmeteistkümnendal päeval üle tõeline maailmalõpuhirm, kui üle nelja tunni kestnud äge piksevihm uputuse kaasa tõi, mis põllu- ja peenrasaagi nurjas.
Juuli keskmine õhutemperatuur oli tavapärasest enam kui kraadi võrra soojem, kirjutas Laine Keppart.
Värvimängud ja küpsemine
August tõi aedadesse nostalgilise floksilõhna, põldudel levitas õitsemise lõpetanud raps — vabandage väga — külma saanud kapsa haisu…
Aga põllumehele on raha vaja ja see juba ei haise.
Asised kahejalgsed tõid panipaikadest välja põõsavõrgud, tekitades kuldnokkade leeris tõelist hämmingut: kevadel kuulati ju hardunult laulu, nüüd võrgutatakse esinejate eest sõstrapõõsaid. Saa siis inimestest aru…
Lõikuskuu oli oma nime väärt, sest kõik, mis kevadel mulda pandud sai, hakkas süüa kõlbama. Ka metsaannid ei ikaldunud: pohlad punetasid alles nüüd täisküpseiks saanud mustikate kõrval; luureandmed rääkisid esimestest riisikatest ja tänavu hilja peale jäänud puravikest. Päästjate põhitööks kippus saama eksinud korilaste otsimine. Huvitav küll, kas oli rahval enne mobiiliajastut rohkem aru peas või ei tehtud siis igasügisesest loomulikust kaost numbrit…?
Rukkimaarjapäeva paiku etendus Lõuna-Eesti kuplite kandis mõni tund enne loojangut taevas tõeline värvidemäng, kui päike oma kiiri kümnel eri moel läbi äsja tühjaks sadanud pilve läkitas ja idataevasse lisaks ere vikerkaar joonistus. Seda taevalooka nägigi tänavu üsna sageli. Sest “…päike on vihma naine,” tõdetakse ühes meie vanas regilaulus.
Kartulisaagist kõneldes on praegu mitmete võrdluste tulemusel järeldusele jõutud, et see sõltus enamasti sordist — millisele istus märjem ja jahedam, millisele mitte. Eks sama lugu ole inimestega. Kes iga vaba hetke looduses viibis ja õiged riided ülle tõmbas, jäi äärmusnähtusteta põhjamaise suvega rahule, kes täispanuse kuumal liival lesimisele pani, selle arvates oli lahkuv suvi ääretult (!) halb — ka nii on väidetud.
Mai lõpus õitsemist alustanud kibuvitsad teevad seda siiani, kandes paralleelselt ka väiksema õuna mõõtu mahlaseid marju.
Järjest sagedamini häälitsevad sookured vihjavad sellele, et kirsisuurused kuremarjad ootavad korjajaid.
August tundus meile väga sajusena, kuid kuu esimesel poolel sadas meie maakonna paljudes kohtades väga vähe, nentis Laine Keppart.
Ilmatargad ennustavad pikka ja sooja sügist.
i
KAIE NÕLVAK
