Taasiseseisvumise perioodil on pensioniiga Eestis jõudsalt kasvanud. Arvutused näitavad, et tööturg ei tule pensionide maksmiseks vajalike summade kogumisega toime ka siis, kui pensioniiga on tõusnud 65 aastale. Osad näevad väljapääsu pensioniea tõstmist 75 eluaastale, soovitatakse ka eakamatele nende tööturul hoidmiseks ümberõpet korraldada.
Jääb mulje, nagu ahvatleks Eestis makstav pension seda töötasule eelistama, või et pensionieelikud on kiiksuga. Nii see muidugi pole.
Pensionile jäämise põhjused ei peitu üldsegi selles, et eakamad ei taha tööd teha, vaid selles, et tööturul toimetamist segavad terviseprobleemid ja tööturul toimuv ealine diskrimineerimine. Terviseprobleemide tõsidus kajastub töövõimetute rohkuses, mille kasvu poolest oleme OECD riikide seas esirinnas. Seda kinnitavad ka tervena elatud aastate statistilised näitajad: rahvaloenduse andmetel meestel 52, naistel 57.
Ealisele diskrimineerimisele viitab riigikontrolli aruandlus, mille järgi Ÿ eelpensionäridest on enne pensionile minekut töötud. Ka tööturuga kursis olijad kinnitavad (konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste (harvad pole juhused, kus ka nooremate) CVd visatakse neisse süüvimata prügikasti. Ümberõpe ealist diskrimineerimist ei lõpeta. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi.
Pensionisaajate arvu vähendamiseks tuleks panustada enam kodanike tervisesse, töökohtade komplekteerimisel ohjata aga ealist diskrimineerimist. Tervisesse panustamine ei tähenda ravikulutuste kasvatamist, vaid tervisliku elu elamist. Tervena elatud aastad sõltuvad ühiskonnakorraldusest, mitte manustatud ravimite kogusest.
EUGEN VEGES
