2. novembril kell 22.19 läbis Tabivere alevikku täiskiirusel kiirrong Tallinn-Tartu.
Üle raudtee läks grupp noori, kellest kaks jäid raudteele seisma ega reageerinud rongi hoiatusvilele. Kui raudteel seisjateni oli alla 100 meetri, tegi vedurijuht kiirpidurduse. Viimasel hetkel hüppasid noored raudteelt ära, rong sai aga pidama alles poole kilomeetri pärast. Pärast tööd tegi vedurijuht politseis juhtunu kohta avalduse.
Urmas Lükki rõhutab oma kirjas, et kiirrong läbib jaama, kus peatust ette nähtud pole, kiirusega vähemalt 100 km/h, seega sekundis keskmiselt 30 meetrit. Vedurijuht ei ole tegelikult kohustatud kiirust vähendama, kui ta kedagi keelatud alal liikumas näeb, ja kui ta ka otsese ohu puhul pidurdab, ei päästa see raudteel seisjat kindlast surmast või sandistumisest, sest nii suure kiiruse puhul on rongi pidurdusmaa vähemalt 800 meetrit. Ka tuletab Edelaraudtee ametnik meelde praktikas kindlaks tehtud tõsiasja, et liikuva objekti ees seistes ei suuda inimene selle liikumiskiirust sama täpselt hinnata kui näiteks küljelt vaadates ja et kiirustades on oht komistada.
On äärmiselt loogikavastane ja piinlik, et raudteefirma kvaliteedi- ja ohutusjuht peab noortele, eeldatavasti täie mõistuse ja tervise juures olevatele inimestele elementaarseid füüsikaseadusi ja elu põhitõdesid meelde tuletama. Raudteeäärses asulas üles kasvanud inimene peaks olema titeeast saati kuulnud, kui ohtlik on rong, sest ka kõige parema tahtmise juures ei saa vedurijuht rasket sõidukit ootamatu teeleilmunu päästmiseks kiiresti pidama. See ei olnudki väga ammu, kui Tabiveres oli probleeme rahvamajja pääsemisega, mis asulast teisele poole raudteed jäi. Vanemad kartsid kinno minevate laste pärast, ka praegu ollakse paljudes peredes sealtkandist kooli käivate mudilaste pärast mures, et ega nad ometi kaubarongi alt läbi roni ega läheneva sõiduki eest läbi ürita lipsata. Ja nüüd leidub mõtlevaid olendeid, kes meelega oma elu ohtu seavad!
Raudtee läbib mitmeid meie maakonna omavalitsusüksusi ja on põhjust karta, et sama primitiivse mõttemalliga noori leidub ka mujal, mitte ainult Tabiveres. Seepärast soovitab Vooremaa omalt poolt kõigil, kes seda kirjatükki lugema juhtuvad, sellest ka teistele rääkida. Eriti paneme mõtlemist ja rääkimist südamele lapsevanematele, ka end täiskasvanuks pidavate noorte vanematele. Rääkige oma järeltulijatega ja tuletage neile ikka ja jälle meelde algelist tõde, et elu on igaühel ainult üks, seda ei saa mängult ära anda ja jälle tagasi võtta. Ja et teistest sõltuva sandina on väga valus elada, eriti kui invaliidiks on saadud omaenese lolluse läbi.
VOOREMAA
