Pajusi valla põllumees ja vanavarakoguja Lembit Paal usub, et isegi vana ja huvitav masin ei tekita lihtsalt nurgas seistes erilisi emotsioone. Küll aga tekivad need siis, kui masin tööle pannakse. Paalile kuuluvas Loopre-Lepiku talus sai möödunud neljapäeval näha, kuidas töötab endisaegne rehepeksugarnituur.
Loopre-Lepiku talu õu on täis igas vanuses asjahuvilisi, kes põnevat vaatemängu ootavad, aga vanal tehnikal on oma tujud: 1930. aastatest pärit Deeringu traktor ei taha esimesel katsel käima minna. Lõpuks jääb aga vana põllumajandustehnika “elavate entsüklopeediate” Valdeko Kippuse ja Evald Põldmaa tahe peale. Õu täitub esmalt mõnusa traktoripodinaga ning seejärel võtab tuurid üles ka rehepeksumasin ehk rehepeksugarnituur, nagu seda omal ajal nimetati. Traktor ongi see jõuallikas, mis rehepeksumasina ülekandemehhanismi abil tööle paneb.
Rehepeksugarnituurile on Lembit Paali sõnul “elu sisse puhunud” needsamad Valdeko Kippus ja Evald Põldmaa ning neist tükk maad noorem mees Janari Reinsoo.
“Selle masina väärtust tõstab minu silmis see, et tal on side siinse kandi ajalooga,” ütles Lembit Paal.
Garnituur oli nimelt kunagi kasutusel Võidu kolhoosis, millest sai hiljem majandite ühendamise tagajärjel Pajusi kolhoosi osa. Toodetud on masin Lätis Mantra firmas 1950. aastatel. Paali teada oli see mudel Rootsi Munktellsi vabriku rehepeksugarnituuri pealt “maha viksitud“: Nõukogude tehased tootsid tihti välismaa masinate n-ö piraatkoopiaid.
Lembit Paal ostis rehepeksugarnituuri selle viimase masinisti pojalt Enno Lumistelt. Garnituur oli küll varju all seisnud, ent puitosad olid sellel siiski juba üsna pehmed. “Kahjustuste koguulatus ilmnes alles remondi käigus. Uusi osi tuli päris palju ehitada. Viimased tööd said tehtud veel täna hommikul,” ütles Lembit Paal.
“Küll on puhas vili,” kiitis kohalik mees Kalju Kosman rehepeksumasinast tulnud teri läbi peo lastes.
Rehepeksumasinast tulnud värskes põhus hullavad lapsed tuletavad Valgamaalt pärit Kosmanile meelde tema kooliaja.
“Mäletan, et kui sügisel viljapeksu ajal koolist lahti saime, läksime poistega otsejoones sinna perre, kus rehepeksumasin parasjagu töötas. Seal sai jälle põhus hullata.”
Aino Koller, kes ütleb enda olevat endisest Lillevere kolhoosist, näitab aga lastele, kuidas sellestsamast põhust köie saab keerutada.
“Sellise köiega võis heina- või põhukubu kokku köita ja selga võtta. Nii sai päris suure hulga kraami ühest kohast teise tassida,” ütleb Aino Koller ja ärgitab lapsi põhuköiega köit vedama. Lastel on lõbu laialt. Ning lapsi on kohal õige mitmest Pajusi ja Põltsamaa valla koolist.
Peksjad ja tögajad
Peatselt minnakse Loopre-Lepiku õuel ajas veel enam tagasi ning näidatakse koodiga vilja peksmist. Seda võivad proovida kõik, kes tahavad ja kes kõrvalseisjate tögavad kommentaarid välja suudavad kannatada.
“Hullu kätte ei või ikka kooti anda — peksab või augu maasse, aga vilja ikka kätte ei saa!”; “Ära sa liiga kiiresti koodiga vehi, läheb põlema!” — see on vaid väike valik sellest, mida pajusilane Arvi Kuusk irvhammaste suust kuulma peab, kui koodiga viljapeksmist proovib. Kuusk on karastunud mees ja ei tee öeldust numbrit. Seda tõdeb küll, et vanasti tuli leiva nimel ikka koletu palju tööd teha.
“Need noored nolgid, kes nüüd küla vahel niisama lõhuvad ja muud pahandust teevad, tuleks ka koodiga vilja peksma panna. Nii läheks nende ülearune energia vähemasti asja ette,” arvas Arvi Kuusk.
Koodiga viljapeksmist proovivad ka lapsed. Neile on see päev õppimise ja avastamise päev, vanematele inimestele nostalgiapäev.
“Mina olen 1936. aastal sündinud ja mäletan veel, kuidas sügiseti rehepeksugarnituuri ja aurumasinat ehk lokomobiili külas perest perre veeti,” ütles Võisiku mees Jüri Saks. “Omal ajal oli ju lokomobiil see, mis rehepeksugarnituuri tööle pani. Hiljem vahetas selle välja puugaasigeneraatoriga jõumasin. Mäletan, et mind pandi poisikesena selle tarvis väikesi kaseklotse saagima. Hiljem, kolhoosiajal pandi rehepeksumasin tööle juba traktori abil.”
Nostalgiahõngu on ka Loopre-Lepiku talu eluruumides, kuhu on välja pandud näitus omaaegse Pajusi kolhoosi elu-olu kajastavatest fotodest. Need pärinevad enamasti selle kandi tuntud foto- ja videomehe Heino Suttingu kogust. Osa fotosid on omaaegsed autahvlipildid, mille tunneb ära modellide üsna trammis oleku järgi, osa ajalehe tarvis lavastatud stseenid, kus tublid lüpsjad ja mehhanisaatorid NLKP järjekordse kongressi või Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni auks kõrgendatud sotsialistlikke kohustusi vastu võtavad ning vastavale dokumendile allkirju annavad. Kõik see võib ju tagantjärele kentsakas tunduda, aga tegelikult tegi tubli tööinimene oma tööd südamega ka kolhoosiajal, olid tal siis kõrgendatud sotskohustused kukil või polnud.
Rehepeksumasin ja Deeringu traktor on oma etteaste lõpetanud ja järg jõuab Universali firmamärki kandva halli traktori kätte. Sellestki masinast võib Lembit Paal pikalt kõnelda.
Töötab nagu mõte
“See on üks neljast Põltsamaa masina-traktorijaamas kasutusel olnud traktorist,” jutustas ta. “Valmistatud on see Vladimiri traktoritehases. Mis aastal täpselt, pole teada, aga üldse toodeti seal selliseid traktoreid aastatel 1949-1954. See eksemplar seisis pikka aega Pajusi ABFi töökoja taga ühe talu kuuris. Lapsed olid sellega mänginud ja palju juppe laiali tassinud. Kui meil Deeringu traktor korda sai, oli see Universali omanikele signaaliks, et oma masina võib meie kätte usaldada küll. Varuosi käisin otsimas Jõgeva vanametalli vastuvõtupunktist. Nüüd võib öelda, et traktor koosneb 99 protsendi ulatuses originaaldetailidest ning mootor töötab nagu mõte.”
Justkui Paali sõnade kinnituseks läheb Pajusi ABFi mehhaaniku Vadim Guiski poolt korda tehtud traktor kohe esimesel katsel käima ning noorte ja vanade meeste pilgud kinnituvad masinale.
“Kõigil on sellised näod peas, nagu poleks enne traktorit näinud,” muigas rehepeksupäeva videolindile jäädvustav Heino Sutting.
Mõnusat melu jätkub tervele Loopre-Lepiku taluõuele: aidatrepil tõmbab lõõtsa selle ala korüfee Aivar Teppo, lapsed peavad poomivõitlust ning teevad pisut eemal ratsa- ja vankrisõitu. Kui leivaraha teenib Lembit Paal Pajusi ABFis põllumajandusliku suurtootmisega tegeldes, siis Loopre-Lepiku ongi tema jaoks see koht, kus ta püüab endisaegse taluelu hõngu taastada ning seda tänapäeva inimestele, eriti lastele tutvustada. Kui mullu korraldas ta rehepeksupäeva enamasti ise, siis tänavu tuli talle selles asjas appi Pajusi külaselts.
“Lapsed võiksid ikka teada, et vanasti ei lõiganud meie põldudel vilja ilusad värvilised kombainid ning et hobune oli omal ajal majapidamises nii traktori kui ka auto eest,” arvas Lembit Paal.
i
RIINA MÄGI
