Pajusi valla Loopre-Lepiku tallu rajatakse toimivat ajaloolist eesti talu. Teisipäeval sai seal teoks järjekordne rehepeksupäev, mida oli tuldud uudistama lähedalt ja kaugelt.
Juba hulk aastaid on vanaaegseid rehepeksumasinaid otse tööprotsessis demonstreerinud Põltsamaa mehed Valdeko Kippus ja Evald Põldma. Tänavu leiti, et selleks sobib kõige paremini Loopre-Lepiku talu, mis on tänu põllumajandusühistu Pajusi
Vanade masinate uus elu
“Nii vanaaegne traktor Deere kui ka viljapeksumasin kuuluvad tõepoolest minu varanduse hulka,” lausus Loopre-Lepiku talu praegune peremees Lembit Paal, mees, keda jätkub väga mitmele rindele.
“Traktor on pärit Torma vallast ühe minu kolleegi ämma-äia majapidamisest. Ega masin enam just kuigi heas seisukorras polnud, kolvid olid juba roostes. Tänu Valdeko Kippusele ja Evald Põldmale on see taas elule aidatud. Rehepeksumasin on pärit Mustveest, selle leidsin umbes paar aastat tagasi. Eks hea tahtmise korral leiab vanu masinaid siit-sealt ikka,” rääkis Lembit Paal. “Minu suuremaks unistuseks on tekitada siia 1930. aastate eesti talu. Siin on selleks igati sobiv paik, sest siia pole kuigi palju hiljem juurde ehitatud ja hooned on säilinud küllalt algupärasel kujul. Oleme siin juba mitu aastat toimetanud ning oleks tore, kui saaksime siin eksponeerida kõiki tollel ajal talus kasutusel olnud masinaid. Kaugema eesmärgina tahaksime korda saada ka praegu veel taastamist ootava elumaja ning samuti loodame selle sisustada ajastule vastava mööbli ja tarbeesemetega. Kindlasti ei ole meie eesmärgiks siia tekitada sellist muuseumi, kus eksponaadid on uudistajate eest köiega piiratud. Tahame selle talu taastada toimiva maamajapidamisena. Me ei sea endale eesmärgiks tekitada siia lausa tegutsevat talu koos loomade, põllumaa ja igapäevase tegevusega, selleks puuduvad meil ressursid. Me tahame siin lihtsalt aeg-ajalt üritusi korraldada, et sel moel inimestele endisaegseid masinaid ja talus kasutusel olnud tööriistu ning tarbeesemeid tutvustada. Mis seal salata – rahvatarkus, mis ütleb, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, kehtib meie kõigi kohta,” rääkis Lembit Paal.
Lapsepõlvemälestus sundis tegutsema
“Mina olen juba selles eas inimene, kes mäletab masinaga rehepeksu oma lapsepõlvest. Mäletan, kuidas kunagi hilissuvistel õhtutel rehepeksumasinad undasid. Omal ajal asus Lustivere koolist teisel pool teed remonditöökoda, kus neid masinaid remonditi. Lustiveres oli siis olemas aurumasin, millega rehepeksumasinaid käitati. Ise alustasin selliste masinate peal töötamisega juba 1945. aastal. Enne kolhoosiaega käis rehepeksumasin mööda külasid majapidamisest majapidamisse. Kolhoosi ajal seisis see kaadervärk paigas ja rehepeks toimus ühes kohas. Selle traktori, mis oli päris kurvas seisus, putitasime me koos Evald Põldmaga töökorda. Mul endal on olemas Deeringu firma traktor, kuid ehitasin selle ümber, sest panin peale Belarussi mootori ja raudrataste asemele kummidega rattad,” rääkis Valdeko Kippus.
“Nüüd on Evaldiga meie mureks, et keegi noorematest meestest need masinad enda hooldada võtaks,” rääkis Valdeko Kippus.
Tema ja Evald Põldma on juba kaheksakümneaastased mehed. Ühe noore mehe Valdek juba õnneks leidis, kes traktori Loopresse kohale toimetas ja käimagi pani.
Aasta pärast tahab ta vanaaegset viljapeksutehnikat tutvustada Põltsamaa Ametikooli juures. Loopre-Lepiku talusse tahaks ta tuua ka suurema rehepeksumasina. Teisipäeval huvilistele demonstreeritud viljapeksumasina pani tegelikult vanasti tööle statsionaarne diiselmootor.
Ajaloo talletamisel tuleb üksteist aidata
Valdeko Kippusele ja Evald Põldmale oli tulnud abiks vanaaegset tehnikat tutvustama ka põllutöömasinate muuseumi tegevjuht Heino Prost Elva lähistelt. “Osalesin hiljuti Olustveres peetud rehepeksupäeval, kus sattusin kokku Valdeko Kippuse ja Evald Põldmaga,” rääkis Prost.
“Aitasin Evaldit ja Valdekot natuke ka varuosadega, et nad selle traktori töökorda saaksid. Me peame selliste masinate töös hoidmisel üksteist toetama. Töö, mida mina, aga ka Evald Põldma ja Valdeko Kippus teevad, pole vajalik mitte enam meieealistele, seda on tarvis teha tulevaste põlvede heaks,” kinnitas ta.
Heino Prosti muuseumis on selle töö temalt üle võtnud poeg. “Ega mul seal rehepeksumasinaid palju pole, ainult 30,” lausus entusiastlik mees.
Kel huvi ja tahtmist, on Loopre-Lepiku tallu sealseid ajaloolisi hooneid ja tehnikat, tööriistu ning tarbeesemeid uudistama oodatud.
i
TOOMAS REINPÕLD
