Jõgeva linnaraamatukogus peeti möödunud reedel traditsioonilist loomingulist päeva. Tänavu olid selle peategelasteks Žanna Toht ja Veiko Belials. Esimene avas teise korruse lugemissaalis oma maalinäituse, teine luges lasteosakonna lugemissaalis oma värskemat luulet.
Žanna Toht pani oma esimesele isikunäitusele pealkirjaks “Ztart ehk Uus algus”. Peakirjas viitab autor sellele, et on asunud uuesti teostama oma vahepeal kõrvale heidetud lapsepõlveunistust.
Žanna Toht on sündinud 1985. aastal Marimaal Šinša külas. Et lapsepõlves armastas ta väga joonistada, saatsid vanemad ta kümneaastaselt õppima Marimaa pealinnas Joshkar-Olas tegutseva andekate laste kooli kunstiosakonda. Selle lõpetas ta kiitusega, ent katse kunsti edasi õppida nurjus: Kaasani kunstikooli ta sisse ei saanud. Selle asemel lõpetas ta Joshkar-Ola pedagoogilise lütseumi ja Mari ülikooli. Viimases õppis ta eesti keelt. Keeleõpingud viisid ta kokku eesti noormehe Martin Tohtiga, kellest peagi sai tema abikaasa ning nüüd elavad Žanna ja Martin koos kahe vahva tütre Danna ja Kristiniga Jõgeval.
Lapsepuhkusel olles tundis Žanna tungi uuesti kunstiga tegelema hakata. Pärast üheksa-aastast pausi uuesti maalima hakkamine polnud lihtne, ent kui tulid esimesed õnnestumised, oli rõõm seda suurem.
“Selleks, et oma lemmikalaga tegelda, ei pea pensioniiga ootama. Asi tuleb ette võtta kohe,” on Žanna veendunud.
Õlivärvidega maalimist katsetas ta oma käe peal. Kui ta mõned tööd Jõgeva polikliiniku ruumidesse välja pani, võttis temaga aga ühendust akvarelligalerii Kala omanik Gennadi Lapin ja kutsus teda enda juurde akvarellitehnikat õppima. Nii ongi Žanna viimasel ajal viljelnud akvarellmaali ning jõudnud selles tehnikas töödega välja isegi Peterburi rahvusvahelisele akvarellibiennaalile. Ka Jõgeva kunstipublik on Žanna töid näinud mitmel akvarellistide ühisnäitusel.
Huvitavad silmad
Oma esimesele isikunäitusele otsustas Žanna välja panna siiski õlimaalid. Kõige rohkem meeldib talle kujutada maastikke, lilli, loomi ja inimesi. Loomade ja inimeste puhul huvitab teda just karakteri ja pilgu tabamine.
“Kõige põnevam ongi nii inimeste kui ka loomade puhul silmi maalida,” ütles Žanna ja lisas, et inimportreede maalimist ta alles õpib, ent samas on ta selles vallas teinud juba ka tellimustöid — nii õlimaali- kui pliiatsijoonistustehnikas.
Üks esimesi tellimusi tuli Žanna abikaasalt. Ta leidis internetist ühe naljaka pildi magavast kassist, kes ripub puuoksal kui märg pesu, ning palus Žannal selle järgi maali teha. Nüüd ripub taies füsioterapeut Martin Tohti erapraksises kabinetiseinal.
“See pilt on õigupoolest päris õpetlik. Võiksin nii mõnelegi patsiendile öelda, et lasku oma keha nii vabaks, nagu kassil sellel pildil,” ütles Martin Toht muiates.
Žanna aga lisas, et puuoksal rippuva kassi pilti ei saa ta päris enda loominguks pidada.
“See ja veel paar pilti sel näitusel on pigem koopiad. Kui ma pärast pikka pausi uuesti maalima hakkasin, aitas koopiate maalimine mul ununenud oskusi meelde tuletada,” ütles ta. “Nüüd pole mul aga enam teisi kopeerida vaja, mul on küll ja küll oma ideid, mida teostada.”
Üks näitusetöödest kannab pealkirja “Unistuse poole” ning kujutab inimest, kes ronib redelit mööda taevastesse kõrgustesse ja keda kaitsevad äparduste ja vanakurja sepitsuste eest head inglid. See sümbolistlik maal illustreerib ka autori enda teekonda oma unistuse poole.
“Kui kaugele ma oma otsingutega kunstivallas jõuan, ei oska öelda, aga võimalus tegelda südamelähedase alaga teeb mind õnnelikuks ja hingeliselt vabaks,” ütles Žanna ja avaldas heameelt selle üle, et erinevalt tema Marimaa kodurajooni keskusest on Jõgeval olemas mitu näitusesaali, kuhu on oma töödega teretulnud ka harrastajad. Selleks, et areneda, on vaja oma töid ju ka teistele näidata.
Žanna Tohti näitus jääb linnaraamatukogus avatuks 17. aprillini.
Teravad tekstid
Loominguline päev jätkus linnaraamatukogu alumisel korrusel laste lugemissaalis, kus publiku ees oli Veiko Belials. Leiba teenib ta Luua metsanduskooli õpetajana, ent kirjandusringkondades on ta tuntud nii ulme- ja lastekirjaniku kui ka luuletajana. Seekord otsustas ta rahvale tutvustada oma luuletajamina.
Luulekogusid on Belialsil ilmunud kuus, viimane nägi trükivalgust ülemöödunud aastal. Tema viimase kogu “Sina ja vaikus ja pajud” kirjastaja Kivisildnik on Belialsi kohta öelnud, et ta on vana kooli mees, milliseid enam ei tehta.
“Ju ta mõtles selle all seda, et mulle meeldib vanamoodi riimis-rütmis luule ja vabavärss mulle eriti ei istu,” ütles Veiko Belials.
See ei tähenda siiski, et ta vabavärsilist luulet üldse ei kirjutaks. Kirjutab ikka ja luges väikese valiku vabavärsilisi tekste ette ka raamatukogus. Ette kantavad luuletekstid oligi autor jaganud nelja blokki: loodus- ja lembelüürika, vabavärsiline luule ja ajaluule. Kui esimese kolme bloki tekstid on varem trükis ilmunud, siis ajalaulud olid päris värsked, sündinud sel talvel. Ning tükati teravad ja täpsed kui kirurgi skalpell.
“Ei oska ise ka seletada, miks, aga järsku läks selline soon lahti,” ütles Belials. “Jõgeva publik oli esimene, kes neid tekste kuulda sai. Kirja teel saatsin valiku neist ka Doris Karevale ja ta arvas, et lähiajal võiks neist Loomingus midagi avaldada. Tõtt-öelda on neid tekste nii palju, et võiks hakata ka järgmise kogu peale mõtlema.”
Luuleblokkide vahel sai rahvas kuulda Veiko Belialsi valitud muusikapalu. Tal oli kaasas ka väike valik fotosid, millest sai lugemissaali aknalauale üles pandud ajutine mininäitus.
“Raamatukogu reklaamis mind välja ka fotograafina. Et see vaid sõnaks ei jääks, võtsin kaasa mõned kunstipärasemad reisipildid. Tõsi, ma ise end fotograafiks ei nimetaks, pigem harrastuspiltnikuks,” ütles Veiko Belials.
Tema fotod, mida loomingulisel päeval näha sai, olid üles võetud Helsingis, Stockholmis, Mariefredis (Rootsi), Utrechtis (Holland), Pärnus ja Sõrve säärel.
“Usun, et millalgi kahe aasta pärast teen sedalaadi reisipiltidest eraldi näituse,” sõnas Veiko Belials.
Jõgeva linnaraamatukogu algatas loominguliste päevade traditsiooni aastaid tagasi selleks, et märkida ära raamatukogu praegusse majja kolimist. Avamispidu peeti seal 15. märtsil 1996 ja seepärast toimub ka loominguline päev märtsi keskel. Nüüdseks on selgunud, et ka Jõgeval omal ajal kestvale organiseeritud raamatukogundusele aluse pannud Jõgeva Rahvaraamatukogu Seltsi põhikiri kinnitati 14. märtsil 1913.
i
RIINA MÄGI
