Näitemänguselts Vilde Teater tuli aprillis publiku ette uue looga. Janno Puusepa kirjutatud ja lavastatud absurdikomöödia “Hämarad märgkoerad” esietendus toimus 20. aprillil Tartus SPARK majas Narva maantee 3.
Tänavu 6. mail osaleti sama lavalooga Tabivere rahvamajas Tartu- ja Jõgevamaa harrastusteatrite festivalil.
Loomisega hädas
Näitekirjanikul on plaanis kohtuda oma uue teose lavastajaga, enne aga arutada näidendit oma sõbraga. Ebaõnn algab sõbra hilinemisest ja tema seisukoha umbmäärasusest ehk selle puudumisest. Siitpeale läheb õnnetul loomeinimesel nurja kõik, mis vähegi võimalik. Lavastaja on kuhugi kadunud, selle asemel marsib kohale ja kukub noortega ülbitsema kõrge ametnik, kes enda kinnitusel teab, kuidas asjad tegelikult käivad ja kuidas rahad liiguvad – ehk kuidas meie ühiskond toimib.
Juba tema vihjab salapärastele märgkoertele, keda keegi pole näinud, kuid kes on kahtlemata kõige kurja juureks.
Käivad jutud, et lavastaja läks ära, sest tal sai mõõt täis, kui teatris kõik korduma hakkas. Oleks vaja päris uut, värskete ideedega näidendit.
Kui jõuab kohale parim näitleja, kes räägib, et tema naine läks just last saama, kusjuures mitte traditsioonilisel moel (see oleks ju jama!), vaid poest, ja kui temagi hirmunud pilgul märgkoertele vihjab, siis on selge, et asi läheb suisa käest ära. Näidend hakkab end ise edasi kirjutama ja ka mängima, lugude vaimud veiderdavad, žanrid muteeruvad jaburuseni… Kuidas ka inspitsient ei püüaks ja hüüaks, et kõik peab käima teksti järgi, veereb proov omasoodu. Tekstki on kohati tõeliselt “toreˮ ja võimaldab muhedat äratundmist neile, kes lohepikkade põimlausetega rinda pistnud. Kui kirjatark juba poole lause peal enam ei mäleta, millega alustas ja kuhu enne punktipanekut jõudma peaks, siis kõnnib lause mõte, käed taskus, lihtsalt minema.
Kõik kohalolijad püüavad näitekirjanikku aidata, kuni selleni, et talle hakatakse lausehaaval teksti dikteerima.
Kus on tõde?
Tekst olla ainult kirjutaja tõde… Aga kas päris tõde on kusagil olemas?
““Kirjutamine? Kirjasõna? Need noored on hulluks läinud ja viivad meie kultuuriruumi oma uute sõnadega hukatusse,ˮ ütles üks anonüümseks jääda soovinud, kõrbes eksinud eakas juut väidetavalt. Tõsilugu.ˮ
Nii on kirjutanud kavalehele Janno Puusepp, kelle sõnul on “Märgkoeradˮ väga suurel määral autobiograafiline ning ka enesekriitiline näidend.
Lugu esietendusel sisse juhatades lubas autor ja lavastaja publikul volilt nii naerda kui nutta. Naeru oli tõepoolest üsna sageli kuulda. Nuttu…? Kes kodus kõige nähtu ja kuuldu üle tõsiselt järele mõelda viitsis, mine tea, ehk poetas ka pisara.
Samas: “Ma ei üritagi asjadest aru saada, kui mu läheduses on keegi, kes seda minu eest teha võiks.ˮ – Terry Pratchett.
Sellegi tsitaadi leiab kavalehelt, ja tõepoolest, ka nii saab elus läbi.
- mail mängitakse “Hämaraid märgkoeriˮ taas Tartus aadressil Narva maantee 3.
Hämarad märgkoerad
Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik: Anne-Mai Tevahi
Muusika: Annika Oselin
Trükiste kujundus: Kaspar Mikko
Laval: Martin Metsanurk, Alden Mayfield, Andrus Novoseltsev, Rein Annuk, Helve Nurk, Matti Linno, Kristiina Metsanurk, Katrin Kivi, Veiko Saago, Imbi Uibo, Ingrid Ulst, Marju Reismaa.
KAIE NÕLVAK
