Kõnnin rohelise-valge-kollasekirjul vaibal, kus on veel palju kõrvalvarjundeid. Peaaegu pidevast kaselehevaibast turritavad kohati välja sügavrohelised nurmikukarvad. Harmooniliselt jaotunud, nagu kaleidoskoobis, valendavad äsja sadanud rahe valged kuulikesed. Paistma hakanud päike läigitab kõiki neid pisiobjekte, sest alles on ka külma hõredat vihma piitsutanud.
Pilk jääb pidama läikivalehise tuhkpuu hekil, mis lähedalt uurides on oi, kui värvikas. Säärase heki peaks endalegi soetama! Oma praktilisuses olen alati eelistanud selliseid taimi, millelt midagi ka suhu saab pista. Aga saagirohkel sügisel, kui koristusega oled jännis, oleks ju päris tore, kui mõni taim ei vaja lisaaega, kui tema ümber ei peagi üldse toimetama.
Nägin Tallinna Keskturul 20 sendi eest müügil plekilisi õunu, ilmselt maast korjatud, ja mitte väga kohe. Aga ilusad õunad maksid vähemalt 1.50. Praegusel ajal võib üle Eesti näha õunapuid, mille alused on paksult vilju täis. Tuleb meelde Lumeeide muinasjutt, kuidas virk tüdruk tegi kõiki töid, mida sooviti, muu seas raputas õunapuud, kui see palus, sest ägas õunte all. Polnud aga juttu sellest, mis neist õuntest edasi sai, kas keegi neid ka kasutas. Arvata on, et Eestimaal raputab paljusid õunapuid koormast vabaks vaid tuul ja küpsusest tulenev “oma aeg”, sest eks iga ubin ükskord ikka langeb. Sindis elav klassiõdegi kiitis õunasaaki ja mainis, et mõned möödakäijad on palunud luba neil endale korjata. Ta muidugi lubas. Õunapuudeta inimesed peaksidki nii tegema, kui ringi liiguvad, et pakuvad ennast õunu korjama. Aga on selgi aastal juhtunud, et salaja võetakse!</span>
Mina sain omal ajal istutada häid õunasorte ja need on parimas kandeeas. Mul on ka üks “katselapp”. Kui pärast mahlapressimist kuivad jäägid krundi äärde viisin, võisin järgmisel kevadel näha, et sealt on paljud kasvama läinud. Neist on ju kõik seemikud, kõik on eri omadustega. Naabril on punaselehine õunapuu, sealgi on mõned säärased.
Kui nad edaspidi mõne meetri kõrguseks sirguvad, võivad nad toreda salu moodustada, eri värvi lehtedega ja viljadki igal oma maitsega! Ja õuest kaugemal ei sega nad kedagi!
Aed-õunapuud on hakatud kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi, sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Eellaseks peetakse mägi-õunapuud, mis kasvab Lääne- Hiinas ja Kesk-Aasias. Seal asub Almatõ (varem Alma-Ata) linn, mis tõlkes tähendabki õunapuud. Selles linnas oli mul olnud võimalik 40 aastat tagasi jalutada ja ilusaid piaale osta, aga õunapuid ei pannud ma tol ajal tähele. Hoopis arhitektuuri jälgisin: kortermajade kujunduslik külg oli küll mitmekesisem kui meil omal ajal!
Juhtusin Tallinna Botaanikaaias õunte näitusmüügile, no oli seal kauneid ja maitsvaid õunu, sai kohe proovida, enne kui osta võtsid! Tänapäeva 30000 õunasordist (kuskil oli kirjas, et üle 75000) olevat paljud ohus, sest suures hulgas kasvatatakse vaid väheseid majanduslikult kõige viljakamaid õunasorte! Looduse mitmekesisusel ei ole piire, aga inimese võimel neid kõiki tundma õppida küll!
Sümbolina on õun armastuse, viljakuse ja tervise allikas. Tervisele on kasulik süüa vähemalt üks õun päevas! Minu lemmikpagari juures on vähemalt paarkümmend eri sorti pirukaid, aga meie pere eelistab ikkagi õunatäidisega!
i
EHA NÕMM
