Eesti tutvustab end tänavu välismaal riigina, kuhu võiks tulla oma looduspuhkust veetma. Eesti on lindude rände vaatlemiseks parim paik; meil on kiiresti vahelduvad pinnavormid ja ürgne loodus, mida on näha kohe, kui linnast välja sõita. Eurooplasele, kes pole metsas seenelgi käinud, mõjub see eksootiliselt.
Looduspuhkusest huvitatu on ka oma tarbimise suhtes nõudlikum. Ümbritseva looduse ja keskkonna hoidmine on üks arenenud ühiskonna nurgakive ja seda vajadust ei ole eetiline eirata. Näiteks töötatakse pakendeid tootvates ettevõtetes pidevalt selles suunas, kuidas võtta kasutusele üha keskkonnasõbralikumaid pakendeid, sest inimeste järjest suurema tarbimise tagajärjel kasvab nende hulk piiramatult, nagu kasvab ka rohelisi lahendusi nõudvate tarbijate arv. Järjest enam inimesi sorteerib prügi ja hoidub puhta joogivee raiskamisest.
Keskkonna suhtes tuleb käituda vastutustundlikult
Keskkonna väärtustamine ja selle suundumusega algatuste toetamine oma tegevusega kõneleb ühiskonna teatud küpsusastmest ning sellise ühiskonna liikmed eeldavad ka teenusepakkujatelt keskkonna suhtes vastutustundlikku käitumist.
Kuidas siis teha ühiskonnas nähtavaks need turismiettevõtted, kes oma tegevuses lähtuvad keskkonnasõbralikest põhimõtetest, et vähendada oma ökoloogilist jalajälge ehk koormust keskkonnale? Selleks on maailmas kasutusel mitmesugused keskkonnamärgiste süsteemid, tuntumad neist on Põhjamaade Luigemärk, Roheline Võti (Green Key) ja Euroopa Lilleke. Eestis on viimased kümme aastat olnud kasutusel Rohelise Võtme programm. See annab kliendile teada, et ka tema sai omalt poolt keskkonnasäästule kaasa aidata.
Keskkonnaprogrammidega liitunud majutusettevõtetelt pärit andmed näitavad, et neis säästetakse vett ja energiat keskmiselt 10-20 protsenti aastas, kasutatakse keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid ja jäätmete sorteerimise ning vähendamise tagajärjel on säästetud nii keskkonda kui ka päris palju raha. Lisaks kasutavad nad enam kohalikku toorainet ja mahetoitu.
Eesti toit kui osa keskkonnateadlikust käitumisest
Eestis tegutseb praegu 23 Rohelise Võtme märgisega majutusettevõtet ja neid on lähikuudel lisandumas. Rohelise Võtme tingimused näevad kraanidest tuleva vee hulgaks ühe minuti jooksul ette kaheksa liitrit, samas kui enamikes majutusettevõtetes on see kogus kolmekordne. Vesi ongi see ressurss, millelt annab enim säästa, samas seda otstarbekalt kasutades, nii et kliendile osutatava teenuse kvaliteet ei kannata.
Üks tingimus, mida Rohelise Võtme märgisega majutusettevõtted peavad täitma, on kohustus pakkuda hommikusöögil vähemalt 50 protsendi ulatuses Eesti toorainel põhinevat või Eestis toodetud toitu, samuti peab üldmenüüs olema mõni eesti traditsioonidel põhinev roog.
Siit käivitub taas muidugi lõputu teema: mis ikkagi on eesti toit? Nimelt näitab tagasiside, et turist ei tea siiani, mis Eesti toitu iseloomustab. Seetõttu ei leia ta seda menüüst üles või ei julge proovida, kui pakkuja toitu atraktiivselt ja veenvalt ei soovita. Eesti toidu tutvustamine ja soovitamine seisab aga suuresti just majutusettevõtete õlul, seega on vajadus selgema turunduse järele olemas. Samuti oleks loogiline teha kohalikust toorainest ja Eesti toidutraditsioonidest oma köögi trump. Caesari salatit saab igalt poolt mujalt niikuinii.
Eelistada tasuks ikka kodumaist
EASi turismiarenduskeskus aitab majutusettevõtjatel leida lahendusi ja kokkuhoiukohti, et jõuda säästlikuma majandamiseni ja pakkuda seda kõike atraktiivselt välja. Tihtipeale küll tahtmist on, kuid ei osata oma teenusele terviklikult läheneda.
Teenusepakkujaid peaks julgustama ühe Rohelise Võtme omaniku – Vihula mõisa — edulugu. Nende ökospaa on turistide seas sooja vastuvõtu pälvinud, mida toetab ka läbimõeldud menüü. Selliseid häid näiteid on muidugi veel.
Lõpetuseks kinnitan, et ma ei tea ühtki Rohelise Võtme keskkonnamärgise kasutajat, kes tehtud muudatusi kahetseks – turunduses annab see hoopiski lisaargumendi ning kasu kokkuhoiust on märkimisväärne. Eestit kui ürgse loodusega sopikest Euroopa nurgas uudistama tulnud väliskülaline aga eeldab meilt just sellist, loodust säästvat ja teadlikku lähenemist. Paneme ta siis tänulikult naeratama ja Eestit sõpradelegi soovitama!
i
MONICA HANKOV, EASi turismiarenduskeskuse arendusdirektor
