Looduskaitsjad versus elamuarendus

Kui Põltsamaal toimus viimane Tõrukese kvartali detailplaneeringu avalik arutelu, siis jäi mulje, et kohalike poolt valla elamuarendusplaani vastu olemise taga on tohutu soov kaitsta kohalikku keskkonda ja loodust – et linnas kõlaks ikka linnulaul ja näeks oravat puu peal hüppamas. Justkui oleks Põltsamaa linnaserval kasvamas ürgmets või väärtuslik metsaala, mille maha võtmine tähendaks tohutut lööki kohalikule kogukonnale, ümbritsevatele elanikele.
Kui aga vallaametnike poolt kõlas elamuarenduse argumendina, et Põltsamaal on üksjagu tühje maju ja inimesed hoiavad neid aastaid tühjana, olles ise samal ajal Tallinnas või mujal tööl ning seetõttu Põltsamaal on probleem kinnisvaraturuga (majad ja korterid on tühjad, keegi neis ei ela ega üüri neid ka välja), siis kõlas kohalikelt vastuargument: uued elamud tuleks ehitada kusagile mujale, teise linna otsa, põllu peale.
Looduse eest võitlemisest võib aru saada, kui selle põhjuseks on soov säilitada ilusat looduskeskkonda, puutumatut sood või raba. Põltsamaa linna serval, Tõrukese parkmetsas me ei näe aga ka kõige parema tahtmise juures säilitamist vajavat puutumatut ürgmetsa või kaunist linnaparki, mis iga hinna eest vajaks alal hoidmist – kuhu mitte mingil juhul ei tohiks midagi ehitada.
Kõrvalseisjana on keeruline mõista elamuarenduse vastaseid. Ühelt poolt kurdetakse maksujõulise elanikkonna vähenemist, teisalt ollakse vastu igale arendusele, mis tooks linna uusi elanikke ja maksumaksjaid, millest kokkuvõttes võidaksid ju kõik.