18 aastat jäägriametit pidanud ja nüüd enamasti retkejuhina leiba teeniv Vahur Sepp tunnistas, et loodus õpetab vaid neid, kes õppida soovivad.
Vahur Sepp on enda sõnul terve elu metsas elanud, metsamees olnud. “Mets on mind alati rasketel aegadel aidanud, metsale tuleb vastu ka anda. Kõige parem viis seda teha on õpetada inimestele, kuidas metsas käituda. Hoida ja armastada saab ikka ainult seda, keda hästi tuntakse.”
Jäägristaaži 18 aastat
Vahur Sepp on 18 aastat oma elust jäägriametit pidanud. Kutseline jäägritöö lõppes siis, kui Eesti Vabariik taastati. Siis likvideeriti ka Alatskivi Riiklik Jahipiirkond. Seal ta 18 aastat töötaski. Viis aastat töötas ta samal ametikohal veel Puurmani Riiklikus Jahipiirkonnas, kus teenindati peamiselt Taanist, Saksamaalt, aga ka Soomest ja Rootsist pärit jahituriste.
“Töötasin seal häda sunnil, sest muud teenistust tollal polnud. See töö mulle eriti ei meeldinud ja ega mulle jahiturism meele järele olegi. Asja iva on selles, et iga turist tahaks lasta võimalikult suurt trofeed. Loomade arv metsas hüppeliselt ei vähene, küll aga langeb nende geneetiline väärtus, sest alles jäävad väiksemate sarvedega sokud ja kuldidki ei saa suureks kasvada. Turistist tuleb aru saada, sest tema tahab oma raha eest parimat. Kuid see jaht peaks olema üles ehitatud teistmoodi – me peaksime oma suuremaid ja võimsamaid loomi hoidma. Jahtima peaksime väiksemaid ja viletsamaid. Nagu ka talumees oma karja hoiab – põhikari peab olema tugev, siis saad ka head toodangut. Turismijaht peaks olema üles ehitatud teistele alustele. Praegu on aga nii, et sellest oleneb jäägri palk,” tunnistas Sepp. Puurmani Riikliku Jahipiirkonna asemel on praegu Alam-Pedja looduskaitseala.
Loodusretked üle Eesti
Kui jäägriamet otsa sai, õppis Vahur Sepp nõustajaks. “Olid kitsad ajad, läbisin koolitused. Pikki aastaid olin erametsaomanike nõustaja, litsents on alles, aga aktiivselt ma nõustamisega enam ei tegele. Mõni mets peab siis enda oma olema ja sa teed seal kõik asjad ära. Olen seda meelt, et metsaomanikke peab harima ja nende teadmiste taset tõstma.”
Oma kodu lähedal Pala koolis juhendas Vahur lapsi, teda kutsuti õpilastele loodusest rääkima. “Lapsed olid asjast huvitatud, tegime kooli rühma nimega “Pala metsalised”. Need ei ole metslased, sõna “metsaline“ tuleb sõnast seeneline, marjuline.
Kui seeneline läheb metsa seente ja marjuline marjade pärast, siis metsaline läheb metsa kogu metsa pärast.”
Pala kooli lapsed said
Tänapäeva laste suhe loodusega on tema sõnul eri koolides erinev, aga lapsed tahavad hirmsasti kõike teada.
“Mul ei ole olnud ühtegi rühma, kes poleks kuulanud, kaasa tulnud ja ise mõelnud. Tahavad teada küll. Laste teadmistetase on paikkonniti erinev, aga huvi on olemas. Kui sellest muud ei tule, siis nii mõnelegi jääb külge mõni asi, mis hakkab teda metsa poole kiskuma. Ja kui ta leiab mingi pabula või junni või teeb kindlaks, kes ühes või teises kohas söönud on, siis ta vähemasti teab, millise loomaga tegemist oli.”
Laudtee on Vahuri hinnangul rabas hädavajalik. “Kui inimene pole üldse rappa saanud, siis ta ei saagi seda kogemust, kui pole laudteed. Kui tal tekib huvi raba vastu, siis ta teab ise, kuhu minna. Laudtee on ka maastiku kaitseks, sest raba saaks muidu väga palju kannatada, kui seal hordid peal tallaksid. Kui laudteel matkaja huvi äratada õnnestub, siis ta tuleb veel. Mis see raba siis suvel muud on kui sääsed ja parmud, raske käia, higi… Kui rappa minna, on hea meel, ja kui välja saad, on ka hea meel. Sumpan rabas kevadeti, käin rabasaartel metsisemänge loendamas, siis on mul alati hea meel, kui raba kannab. Siis saab kergemini.”
Kui Luua Metsanduskool kuulutas välja loodusretkejuhtide kursused, siis otsustas Vahur Sepp õppima minna. Ega amet leiba küsi. Lõpetas esimese lennu, sai esinemisoskust ja -julgust juurde.
Nüüd juhendab ta loodusretki üle kogu Eesti. Ja mitte ainult lastele. On asutusi, kus korraldatakse üritusi mõnes turismitalus ja tahetakse kuulata looduseteemalist loengut. Ka sünnipäevi tahetakse korraldada looduskaunis kohas ja padujoomiseta. Parem korraldatakse metsaretk ja õhtul viktoriin, siis kutsutaksegi retkejuht appi. “Küsimused tuleb siis viia vastavale tasemele, et tekitaks elevust, kuid samas oleks hariv.
Inimesed jäävad metsast aina kaugemale. Tuleb ikka meelde tuletada, et peale meie on ka teised elusolendid ja peaksime nendega arvestama.”
Metsise uurimine nii töö kui hobi
Aastaid on Vahur Sepp uurinud ka metsist. “Otsisin Alam-Pedja looduskaitsealal metsise mängukohad üles, keegi ei teadnud neist varem midagi, sest pommitamise ajal nõukaajal ei olnud ju võimalik nendel aladel liikuda,” rääkis Vahur.
Ühest küljest on metsise uurimine talle töö ja teisalt hobi. Töid tellib enamasti Eesti tuntuim metsisteuurija Ene Viht.
“Mulle meeldib metsise mängukohti üles otsida, neid inventeerida ja katsuda metsise eest seista. Metsis oleks nagu katusliik – kui me suudame metsas hoida alles metsise, siis jääb sinna alles palju neid, kes tahaksid elada samasuguses metsas. Kaob metsis, kaovad ka need putukad, samblaliigid jne. Meil on vaja, et see loodus säiliks sellisena, et metsis saaks seal olla.”
Metsise arvukus on Eestis vähenenud. Praegu käib vaidlus selle üle, kas suured rabad, kus nagunii metsa majandada ei saa ja kus on suured metsisemängud, jätta alles ning unustada ära ühe kuni kolme kukega alad, mis kipuvad olema majandusmetsas.
“Olen sellel seisukohal, et igal pool, kus metsis mängib, tuleks see ala kaitse alla võta. See on nagu kivike vette visatuna – laine läheb edasi. Kui jätame kolm-neli mängukohta? Mõni ütleb, et sajakonna aasta pärast meil nagunii metsist enam metsas pole, kas me siis peame tema pärast nii palju muretsema. Vähemalt minu südametunnistus on rahul, sest olen teinud kõik, mis minu võimuses, et ta oleks nii 100 kui ka 500 aasta pärast. Kui pole, siis ei jää vähemasti tema kadumaminek minu hinge peale.”
Äärmustesse ei lasku
Padurohelised loomasõbrad on jõudnud ka Eestisse, sest meilgi korraldatakse juba karusnaha kandmise vastaseid protestimarsse, lõhutakse kaupluseaknaid ja tehakse muid rumalusi.
“Iga mees või naine, kes kannab eesti metsadest kütitud karusnahka, teeb loodusele heateo. Kui palju jääb parte ja jänesepoegi söömata tänu sellele, et rebane või kährik neid enam süüa ei saa,” on Vahur Sepa selge ja lakooniline seisukoht.
Mõnikord tuleb ka üsna piinlikke momente üle elada. Mõned aastad tagasi käisid Soome jahimehed meie ametivendi koolitamas. Nad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid kastlõksudega ümber käima. Kusagil Võrumaal nägid nad tee peal allaaetud looma ja see oli euroopa naarits. “Siis nad ütlesid, et te ei tea oma metsa asjadest tuhkagi. Ütlete, et teil pole Mandri-Eestis metsades enam euroopa naaritsat, aga esimene allaaetud loom, keda me näeme, on just see. See oli väga piinlik moment, ei osanud kohe midagi öelda,” tunnistas Vahur Sepp.
Loodust saab natuke petta ka
Vahur Sepal on metsade keskel väike maja, kus kunagi elas tema vanaema. Majas pole elektrit ega vii sinna ka korralikku teed. “Kui ma tahan täiesti üksi olla, siis lähen sinna ja kogun end,” rääkis ta.
Selle maja lähedal on puu, kus metssead oma territooriumi märgistavad. See käib nii, et kuldid löövad kihvaga oma jälje puusse. Kelle jälg on kõige kõrgemal, sellele kuulub ka territoorium.
“Mõni aeg tagasi, kui läksin sellest puust mööda, nägin, et kult oli kihvaga värskelt oma territooriumi märgistanud. Kirves oli mul käes ja ma tegin jonni pärast kuldi kihvast pool sentimeetrit kõrgemale oma märgi. Pool aastat kult seda puud ei puudutanud, käis ja vaatas. Siis sain aru, et nii pole ilus teha. Tema jaoks oli selge, et kui ulatud minust kõrgemale, ma ei tule. Poole aasta pärast ulatas ta minu märgi ära lüüa ning pani siis uhkelt oma uue märgi püsti,” rääkis loodusemees.
Metssea petmise pärast ei tundnud ta end kuigi hästi. Aga mõnikord on lihtsalt vaja väikest pettust, sest muidu saaks inimene asjatult kannatada. Praegu kasvatatakse näiteks farmides palju metssigu ja kui neid on vaja süstida või muud protseduuri teha, siis tuleb teada nippi, kuidas põrsast hoida nii, et ta ei karjuks. Sest niipea kui põrsas kisa tõstab, emis kohe ründab.
“Kord jalutasin vanas mahajäetud karjääris, kuhu inimesed olid toonud vanu kartuleid. Metsseapere sõi seal. Samas karjääris oli ka pajuvõsa ja kui põrsad jäid pajudesse kinni, läks kisa lahti. Emis tegi kohe hoiatusrünnaku, aga mul polnud ühtegi põrsast kaasa võetud ja ma läksin eemale. Emis korjas oma põrsad kokku ja läks minema.
Põrsahoidmise nipp on aga selline, et kui ona vaja põrsast tassida, keerate ta selili, hoiate kahelt poolt kinni, ta pressib pea hästi ette ja tahab üles tõusta, kuid ei saa. Karjuda ka ei saa ja loom on vait,” rääkis Vahur.
Metsas ta seda trikki proovida ei soovita. “Emis ei anna ühtegi põrsast ära, ta laseb end hundil või karul kasvõi tappa. Hundid toituvadki praegu põhiliselt metsseast, emised asuvad küll ringkaitsesse, aga mõni põrsas on ikka hooletu, hüppab välja ja langebki hundi saagiks. Kari kaitseb kõiki, aga kui põrsad suuremaks saavad, peab igaüks ikka iseenda eest seisma.
Alutagusel olen näinud metsseakarju, kus pole põrsaid, on ainult neli-viis emist. See tähendab, et seal piirkonnas on palju hunte, nad on kõik põrsad nahka pistnud. Sigade arv on väga suur, kui huntide arvukus taandub, siis sead on hea sigivusega. Põhikari on alles ja sigade arvukus taastub kiiresti,” tõdes Vahur Sepp.
iii
HELVE LAASIK
