Kui linnainimene ütleb, et läheb loodusesse, siis mõtleb ta tavaliselt linnast välja minekut. Tegelikult võib loodusesse minna ka linnast lahkumata, sest on olemas sellinegi nähtus nagu linnaloodus.

Linnaloodust, mida linnainimene enda ümber võib-olla alati ei märkagi, tutvustab Jõgeval Betti Alveri muuseumis viimaseid päevi üleval olev näitus “Ma pole külaline, ma elan siin”. Tegemist on rändnäitusega, mille Tartu Keskkonnahariduse Keskuse initsiatiivil ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Euroopa Liidu toetusel on koostanud päris suur seltskond looduseinimesi ja kunstnikke. Eestit mööda ringelnud on näitus juba mitu aastat ning Jõgeval on see olnud korra varemgi — tookord oli see üleval Jõgeva Ühisgümnaasiumis.

Linnalooduse näitus pole tavaline näitus, sest peale kümnelt vibustendilt tekstide lugemise ja piltide vaatamise on seal teha palju muudki. Näiteks saab tutvuda n-ö linnaelanike registriga, mõõta hemeromeetriga eri taime- ja loomaliikide inimtaluvust, mängida osavusmänge, kuulata helipilte Tartu linnast ja linnaümbrusest ning lahendada ristsõna ja linnaplaneerimisülesannet.

Linnaelanike register, mis on näitusel esitatud nii registripuuna kui ka kaustadena, tutvustab linnades elavaid taime-, seene- ja loomaliike ning iseloomustab nende vajadusi, ootusi oma elukeskkonnale, eluviisi, pereelu, arvukust ja muid iseloomulikke näitajaid.

Hemeromeeter on maailmas ainulaadne mõõteriist, millega saab mõõta kahekümne erineva looma- ja taimeliigi inimtaluvust ehk hemeroobsust. Kahekümne sellepärast, et just niipalju on osavnäpud meisterdanud lustakaid pehmest riidest looma- ja taimemudeleid. Hemeromeeter ise sarnaneb tavalise kaaluga, ainult et selle sihverplaadil on numbrite asemel tsoonid kirjadega “kindlasti”, “pigem jah”, “ükskõik” jne. Need on vastused küsimusele, kas antud liik sobib inimesega koos elama või ei. Hemeromeetri paneb õiget vastust näitama mudelite kaal: need loomad-taimed, mis inimest paremini taluvad, on tehtud kergemad, teised raskemad.

Kass, aken ja kartulikrõpsud

iii

Osavusmängudes tuleb aidata linnalind õnnelikult koju. Teel varitsevateks ohtudeks on näiteks kassid, aga ka aknad ja sobimatu toit. Oskamata läbipaistvat akent takistuseks pidada, võib lind lennata täie hooga vastu akent ja end vigastada, liiga soolane (kartulikrõpsud!) või magus (küpsised!) toit võib aga kahjustada linnu seedimist. Loodusteemalist osavusmängu mängides võib aga harjutada ka meeskonnatööd: lindu kujutavat kuulikest saab nimelt liigutada kahest nöörist tõmmates ja kui kumbagi nööriotsa hoiab eri inimene, sõltub mängu tulemus suuresti nende kahe koostööst.

Linnaplaneerimisülesannet saab lahendada magnettahvlile linna eri komponente kujutavaid ruute ladudes. Konks seisneb selles, et komponente on viisteist, linnas ehk tahvlil on aga ruumi vaid üheksale. Kui mängijad kehastuvad siiliks, kopraks, nahkhiireks, kiriteoks jt “linnaelanikeks”, kes peavad ressursikitsikuse tingimustes jõudma kokkuleppele, kas ehitada ja arendada korrus- või eramaju, kas eelistada ostukeskust või hoopis parki, siis saab linnaplaneerimise koosolekust väga põnev ja õpetlik rollimäng.

Linnalooduse näitust on Jõgeva ja selle ümbruse koolide õpilased külastanud klasside kaupa, ent käinud on ka lastega peresid.

“Kõige tihedamalt külastati näitust jõulude eel: siis käis kahe päevaga ühtekokku kaheksa klassitäit õpilasi,” ütles Betti Alveri muuseumi varahoidja Heli Järv. “Meie enda jõulueelse muinasjutupäeva ajalgi said lapsed linnalooduse näitust uudistada.”

Heli Järve sõnul sattus muuseumirahvas rändnäituse “jälile” üsna juhuslikult. Kui nad juulikuus muuseumis väljas olnud Toomas Kalve fotonäitust autorile koju Põlvamaale tagasi viimas käisid, seisis linnalooduse näituse üks komplekt parasjagu kokkupakituna tema juures: Toomas Kalve ja tema elukaaslane Epp Margna kuuluvad näituse koostajate ringi. Huvitavad suured kastid äratasid muuseumirahva tähelepanu ja kui selgeks sai, millega tegemist, tellitigi näitus ära.

Üksteist arvestades

Möödunud neljapäeva õhtul, kui Vooremaa esindus linnalooduse näitust kaemas käis, leidsime sealt eest viieliikmelise pere, kus peale kahe koolipoisi — üheksandas klassis õppiva Indreku ja teises klassis õppiva Priidu — kasvamas ka lasteaias käiv Argo. Tegemist jätkus näitusel nii neile kui ka nende vanematele Janale ja Urmasele.

“Siin saab täiskasvanugi targemaks, lastest rääkimata,” tõdes pereisa. “Mina näiteks ei teadnud, et lindude marjaaiast eemale peletamiseks võib kasutada kassi siluetti.”

Linnud ehk ongi see osa linnaloodusest, kellega inimestel kõige rohkem konflikte tekib: kord söövad nad aiast marjad ära, kord reostavad nööril kuivavat pesu või istepinke oma väljaheidetega, kord häirib nende vali häälitsemine. Linnalooduse näitus püüab aga vaatajat mõistma panna, et hea elukeskkonna toimimise jaoks on vaja arvestada üksteise vajadustega.

“Meil on vaja mõista looduse väärtust linnakeskkonnas. Kui linnas on loodust, siis on ka inimesel seal mõnusam elada, sest inimene on osa loodusest — isegi siis, kui me seda unustama kipume,” ütleb näituse koordinaator Annelie Ehlvest.

Betti Alveri Muuseumis saab kõnealust näitust vaadata ülehomseni. Infot näitusekomplekti laenutamisvõimaluse kohta leiab aga Tartu Keskkonnahariduse Keskuse kodulehelt www.teec.ee.

RIINA MÄGI