Mikura koer
Heino Õunap kirjutab:
Ei tiä, kosskõhass niid Mikuraõmad õlid suanud suure, alli ja sassin karvaga isäse koeravolaski. Jalad igävesed ptikäd, kere piänike, piä suur ja kandiline nigu siä künä. Üüsiti ulgusi nõnna, et külä õli seljän. Kundra Annil õli aga veike emäne taks. Koerte juakuaeg vaht Mikura koer pääväde ja üüde viisi Anni maja eden ja pass emäss. Üüsiti kuapmitu kõrda rihaaluse värävite alt sisse. Irmutamisess ja ähvärdämisess ei tehnud asjagi. Anni poosid, Ekard (Edgar) ja Okard (Oskar) mõtlid peris tüki aega, kuda sedä, va irmsad isäss minemä irmutada. Lõpuss kiigi külamiis and nõu, et püüdkä koer rihaalt kinni ja panga mõni kola sappa. Küll tä siis minemä irmub. Õkskõrd, ku Mikura koer õli jälle värävite alt rihaalla sisse kuapnud, võtsid Ekard ja Okard vana kaska ja visasid koerale piäle – ise viil õtsa. Valmis õli kua siätud vana kilumannerg egäsusugusse kola ja rauatükkegä. Nüid siduti kilumannerg nüärigä kõvass koera sappa. Ku koer lasti sae ja rihaalt õvve piäs, pani irmsa juaksuga kodopuale, ise kisass ike, aii-aii-aii, aii, aii, aii…Mannerg saban lei tilpu kahelepuole ja and kõrd üheltpuult, kõrd tõeseltpuult matsu vassa külgi. Piäle sedä ei näädänud Mikura koer enäm sinnapule nägu.
Alla Miina
Miina eläs peris vanass, no kosagi piäle kahessakämmet. Ta kõneles, et minä õlen õma pikä elu juaksul piäaega terve ilm läbikäänud, kõhe Mussvedess Kallasseni.
Ehale minek
Ella Viirmaa kirjutab:
Õli lauba õsta ja tuli Assikvere poosil nimegä Jakup mõte, et lähäs ehäle, aga kohe ma lähän. Tuli Rüitli puale, et lähäb läbi metsä Veskimetsä Sahka, nõnna kutsuti üste talu, siäl pidi tüdrikid õlemä. No läks läbi metsä, videvik kua, kuuleb, et kiigi tuleb perrä, õksad krõksuvad. Jääb seismä, kõik jälle vagane, lähäb edesi, jälle õksad krõksuvad. Taha kua ei vuata. Eks näe ku ükskõrd metsä servä suan. Küll siis suab mu kääss. Siis kiiräs ümmer ja nääb õma vana emmiss järel käämän, sii vana kuri õts kunti, aadiku ärä laatanud ja väljä tullud, hakkas järele tulema. Ei suanud muudku kiira õts ümber ja mine kodo tagasi. Pikk mua ärä käädud ja asja ei kedägi suadud. Tule aga tõene kõrd jälle.
Lapserissmine
Õli minu rissmine. Sugulased õlid koon ja siis võis kuulmeister alussata, vett kua pähä panna. Akas rissmine piäle, laaleti, pideti kõnet ja viimäte pani kuulmeister kolm kõrda vett pähä kua, aga mina õegasin: „Ämm, appi!“. Tadriku piäl õli viil vett, siis läksid vaderid väljä ja vesi visati katsele, siis pidi laps ruttu käimä minemä. Siis anti varrulissele süümiss kua. Varrul õli Lümatiss üks vanapoiss, aga tädä kutsuti vanaärräss. Kui kodo läks küsti, mes kua nimess sae. Tämä vassas: „Meie õma ja Liisa õma“. Nõnna sae siis minule kaks nime Ella-Elfriide. Vanaärra majan elas Ella nimeline ja natke muad kaugemal elas lesknaene nimegä Liisa ja selle tütre nimi õli Elfriide ja nõnna siis vanaärra vassas siis.
Pesu lopotamine järven
Sii oli piäle eina, siis õlid riided mussas suanud, vaja oli kõik ärä pestä. Ja ega siis õllud pulbrid, siis kiädeti ise tuhaleheliss. Võeti suur raud pada, sõõluti tuhk sinnä sisse ja lasti kiiv vesi piäle, kui ärä selgis, võeti kopsikuga ja panti kuumale vedele ulka, et libe sae, siis panti pesu likku. Mõne tunni ligunes, siis viäneti väljä ja uus kuum vesi piäle ja jälle leheliss ulka. Piäle sedä akati õõrma, panti siepi piäle ja õõruti pesulavva piäl. Laud õli kolmjala siden. Piäle selle viil kiädeti padan ja panti jälle natke leheliss. Rüütlin Anske talun eläsid Vene õmad, ämm ja pojanaene tegid pesu ärä, aga ämm tast tulla pesu lopotama järveiärde, siäl Rendel õli tämä kodo. No pojanaene ei kiilnud kua. Obesega tuli kaks tuuvritäit pesu vankriga randa tuada. Emä and õma pesulavva, kos piäl sae uhelda. Kasseti kõrrass pesu vette ja lüüdi kurikaga piäle. Siis viäneti koevass ja jälle kasseti vette nõnnakavva kui vesi läks selgeks, siis õligi pesu puhas. Kui kaks tuuvritäit sae ärä uheldud ja lopotet, siis panti koevass viänetud pesu puhta tuurvi sisse ja vankripiäle. Miina õli selle pesunaese nimi, emä kuts siis vana Miina sisse, and süümiss, ise ütles viil, et õlid jaheda vede siis, annama külmärosto kua. Võtt kapiss pudeli välja ja lask pitsi täis. Vna Miina võtt pitsitäie ärä ja küssi, et mes sa mulle antsid. Emä ehmätäs, äh vale pudel, siis võtt tõese pudeli , sii õli õige, aga esimese siis õli pensiin ja tõene liikva. Kõhe pensiinile liikvad piäle. Miina eläs üle üheksa äkümne. Kaks kõva rosto pikendäb eluigä.
( Kogumikust „Põlvess põlve“)
