Jõgeva kultuurikeskuse galeriisse sigines kaks nädalat tagasi ilma suurema kärata Jüri Jürna maalinäitus. Jüri Jürna nimi kõlab, nagu oleks see välja mõeldud. Tema maalidki näevad välja nii, nagu pärineks nende autor kusagilt teiselt planeedilt või vähemasti mitte Eestist: nende stiil, energia ja vaimsus erinevad seninähtust nii suurel määral.
Tegelikult on Jüri Jürna nimeline kunstnik täitsa olemas, elab Lääne-Virumaal Rägavere vallas Miila külas. Kunstikoole (Tartu kunstikooli ja kunstiinstituuti) on Jürna omal ajal natuke “nuusutanud”, aga akadeemilist kunstiharidust tal pole. Noorpõlves töötas ta mõnda aega Tartu skulptori Endel Taniloo ateljees, aidates meistril kunsti teha ja tema kõrvalt üht-teist ka õppides, hiljem täiendas ta end Rakvere kultuurimaja kunstiringis.
Intensiivsemalt maalinud on Jüri Jürna viimased neliteist aastat. Ümbritsevat tegelikkust kopeerida pole tal kombeks.
“Jüri Jürna loob ise oma maailma ja tegelased. Kui neid nägusid vaadata, siis on seal nende elulugu peal, Jüri lugu on seal muidugi ka,” on tema maalide kohta öelnud Rakvere kunstnik ja sealse galerii kuraator Riho Hütt, keda võib pidada Jüri Jürna ande avastajaks.
Lillad puud ja sinised kivid
Jürna jaoks pole tähtsust, mis värvi asjad tegelikult on: tema võib vabalt maalida taeva roheliseks, puud lillaks ja kivid siniseks. Tema maalidel pole ka valgust ja varju ega ruumilist sügavust ning perspektiivgi on vahelduv: kord on, kord pole. Kogu see tavareaalsusest erinev maailm on aga jäädvustatud nii veenvalt, et vaatajal pole üldse raske seda omaks võtta, selle sisse minna. Miks see nii on? Arvatavasti sellepärast, et Jürna ei konstrueeri oma maailma mõistuse abil, vaid see kasvab välja tema kogetud emotsioonidest ning paiskub pintsli vahendusel otse papile.
Jürna on sotsiaalse närviga mees. Annab linnainimestele maakonnalehe Virumaa Teataja vahendusel aeg-ajalt teada, kuidas maal elatakse. Ega ta seal maal ise ka ainult kunsti tee, vaid tegeleb mahepõllundusega, peab kitsi ja lihaveiseid ning mõnikord sõidab motokrossi.
Metsandusreformile, mis algas metsavahtide ameti kaotamisega ning jätkus suurema osa metskondade sulgemisega, reageeris Jürna aga maalisarjaga, mis oli möödunud aastal Rakveres üleval iseseisva näitusena ning millest osa saab näha ka Jõgeva väljapanekus. Enamasti on need metsameeste-naiste fantaasiarikkad portreed. “Mahajäetud kordon” meenutab aga muinasjuturaamatust pärit pilti tondilossist, mille kohal tiirleb vareseparv.
Linde on Jürna maalidel üldse palju. Aga veelgi rohkem on inimesi ja inimsuhteid. Ka inimest kujutades ei lase kunstnik end reaalsusest segada. Samas on inimesed tema piltidel isikupärased, kompleksivabad ja jõuliste karakteritega.
Pannakse filmi sisse
Oma näitusi avamas ei armastavat Jüri Jürna üldse käia. Ei käinud ta Jõgevalgi. Tema pildid sattusid siia sel kombel, et Jõgevamaa kultuuritöötajad käisid õppereisil Raplamaal ja nägid neid Järvakandi kultuurihallis. Ning Jõgeva kultuurikeskuse töötajad arvasid, et neid võiks ka oma majas näidata. Kahjuks jääb aeg näituse eksponeerimiseks üsna napiks: täna saab seda veel kindlasti vaadata, homme aga võib-olla enam mitte, sest pind vabastatakse järgmise, Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste näituse “Kodukandi gobelään” tarvis.
Loodetavasti ei jää seekordne tutvus Jüri Jürna loominguga Jõgeva publiku jaoks viimaseks. Temast endast on rezhissöör Kristjan Svirgsdenil aga valmimas dokumentaalfilm “Tõsise näoga mees”. Svirgsdeni meelest on Jüri Jürna inimene, kes elab nii, nagu tahab, rikkumata samas ühiskonnaelu reegleid; kes julgeb alati olla tema ise ning kes meenutab osalt väljamõeldud reaalsuses elades nii parun von Münhausenit kui ka meie kodust Toomas Nipernaadit. Jälgigem siis filmiuudiseid! Sellest tõotab tulla hingekosutav linateos.
i
RIINA MÄGI
