Lonnit on võimatu mitte märgata. Oma särava olemise ja rõkkava naeruga jääb ta mistahes koosolemistelt ikka meelde. Tundub, et mured käivad temast kauge kaarega mööda, aga nii see kaugeltki ei ole – ta ei jäta endale lihtsalt nende jaoks aega. Kohati imestab Lonni isegi, et kust see vaim talle tuleb, mis teda alailma “ringi laskma” paneb, aga teisiti ta ka ei oska. Ta tunnistab, et jõudu ja energiat edasi tegutseda saab ta just sellest, kui näeb, et teised tema ettevõtmistega kaasa tulevad.
Milline raamat!
Praegu on Lonni kogu hingega ühe raamatu väljaandmise juures. “Oi, te ei teagi, milline raamat mul praegu mängus on,” teeb Lonni suured silmad ja toob toast välja kolm mahukat kausta, kui oleme Kundrussaarele tema koduõuele jõudnud. Neid köidetud kaustu hoiab Lonni ammu enda käes ja käib raamatu väljaandmise mõttega ringi. Nüüdseks on projektki koostatud ja trükkimise asjus kokku lepitud. Kadunud Julius Tillo koostatud “Suurmajandi kroonika aastatel 1948 – 1976” kõneleb kunagisest siitkandi Lenini-nimelisest kolhoosist. See on omakandi lugu, tuttavad paigad, olud ja inimesed. “Inimesed ootavad seda raamatut väga,” teab Lonni. Ainult et vaatamata mõnedele headele annetajatele on vajaminevast rahast veel palju puudu. “No mis sa tahad teha, selle peab trükki saama. Mõtlesin juba, et löön kasti kokku ja saadan meie oma Margiga Riigikogusse ringi käima. Kui nendest sakstest seal igaüks midagi annab, saab trükkimise raha võib-olla kokku,” muretseb Lonni. Aga “meie Margi” ehk omakandi riigikogulase Margi Eina juurde Lonni siiski seekord kastiga ei lähe, sest nagu ta ütleb: “Ei taha Margile, heale inimesele, ikka häbi teha”. Ehk saab ikka muudmoodi.
Üks hea istumise töö
Lonni on peaaegu kogu elu juhtinud masinaid ? traktoreid ja kombaine. “See on üks hea amet, saab istudes tööd teha,” naerab ta. Kui ta masinatel töötamise ajale tagantjärele tõsisemalt vaatab, leiab siiski: “Ega omal ajal põllutööl raskeid viljakotte tõsta poleks ka kergem olnud”.
Pärast kodukandis Lalsis kooli lõpetamist tahtis Lonni kogu hingest Viljandisse kultuurikooli õppima minna. Ajad olid aga teised ja elu edasiõppimist ei võimaldanud. Kultuurihuvi ja organiseerimisvaim jäid aga Lonnile sisse. See on justkui omamoodi mootor, mis teda pidevalt käima paneb ja ka teisi ärgitama sunnib. Traktoristiametis olles käis ta ikka pidevalt ka laulmas ja tantsimas. 1974. aasta talvest tuleb näiteks meelde, kuidas pärast tööpäeva sai kodune talitus ära tehtud, siis aga kannel soome kelgu peale pandud, et veel 4,5 kilomeetri kaugusele Eskusse kapelliproovile minna.
Seda päeva, kui ta traktoristiks õppima minna otsustas, mäletab Lonni selgesti. Kodukolhoosis oli põllutöödega ilmselt jänni jäädud. Lonnile anti hobused kätte. Külmanud maa tegi hobuste jalad veriseks. Lonnil oli hobustest nii kahju, et otsustas: “Siitsaadik ja mitte rohkem, nüüd lähen ja õpin hoopis traktoristiks.”
Haakeriistad aitas hiljem korras hoida abikaasa Heino, kui Lonnist oli tema kodus perenaine saanud. Sellessamas Mäe talus, kus Lonni ja ta tütre Reeda pere praegugi elavad.
“Küll oli ilusaid hetki, kui kombainidega viljapõldu läksime. Ükskord kahekümne kombainiga korraga – see oli võimas vaatepilt,” heldib Lonni veel praegugi. Kõige hullem töö oli olnud aga kaalika ja söödakapsa harimine. “Oli see alles rihtimine, eriti siis, kui taimed veel üles polnud tõusnud”. Aga Lonnil oli selline vaim, et kui juba kord põllule läks, pidi ta ka töö väga korralikult tehtud saama.
Tutvus algas hädavalest
Praeguses kodus on Lonni nüüdseks enda sõnul elanud juba 56 aastat. Siia tuli 22-aastasena. Kui ta need numbrid kokku arvab, näib, nagu oleks tal endalgi raske uskuda, et summa nii suur tuleb. Teised ei taha seda aga hoopiski mitte tõena võtta.
Lonni Kundrussaarele sattumine algas aga kunagi hoopis hädavalest. Siis, kui Lonnit vägisi Venemaa uudismaale kombaineriks taheti saata. Tema põgenes eest ära Võisikule hooldekodusse tööle. Seegi ei aidanud, sest ikka ei jäetud rahule. Kutsuti välja Põltsamaale komsomolikomiteesse. “Neljakesi olid nad seal ja mina nende käes.” Võisiku direktor Viks oli enne seda Lonnit õpetanud: “Ütle neile, et hakkad abielluma. Kui nime küsivad, siis ma tean üht, kes elab Kundrussaares ja töötab autobaasis.” Sellel Heino-nimelisel noormehel polnud asjast muidugi aimu ja noored teineteist siis veel ei tundnudki. Komsomolitöötajad nii lihtsalt asjaga leppida ei tahtnud. Kinnituse saamiseks helistasid sealtsamast autobaasi. “See tahtis mõistuse ära võtta, nii häbi oli,” on Lonnil tollased emotsioonid selgesti meeles. Õnn, et Heino oli sel korral kaugemale tööle saadetud. Pärast said noored ka tegelikult tuttavaks. Hoopis hiljem, kui Heino pärast ema surma koju üksi jäi, oli tema õde Lonnile öelnud: “Kui ta sind on päästnud ära uudismaale sõidust, siis tule sina ja päästa nüüd tema üksindusest”.
Lonni ei kahetse, et kõik just nii läkski, nagu Heino õde ütles. Nad elasid koos peaaegu viiskümmend aastat ja kasvatasid üles kaks tütart. Kuus aastat on nüüdseks kestnud Lonni lesepõlv.
Ärgitaja ja eestvedaja
Lonnil on alati kiire. Mis sellest, et traktoristina sai ta juba 50-aastaselt pensionile. Loomi on nende kodus alati peetud. Praegugi on Mäe talus lehm, lambad ja hobune Henna. Viimane on küll peamiselt Lonni tütretütre Liisi hoole all, looma eest hoolitseb ja temaga ratsutamas käib.
“Mina lennutan rohkem ringi,” ütleb Lonni oma praegusele kodumajapidamisele osutades. Rahutu hing pole talle õieti kunagi asu andnud. Ja eks ole ümberolijadki harjunud, et Lonni jälle midagi teeb, mõtleb, eest veab ja tagant tõukab. Just tema on olnud see, kes on aastaid hea seisnud kodu lähedal asuva Kundrussaare kabeli korrashoidmise eest ning korrastanud siin kunagise Võisiku mõisa paruni Timotheus Eberhard von Bocki ja ta abikaasa Ewa Catharina haudu. Seda kalmistut külastavatele turistidele pakub asi huvi juba kasvõi Jaan Krossi ajaloolise romaani “Keisri hull” tõttu, mis siinsetel ainetel kirjutatud. Loomulikult on Lonni alati turistidele teejuhiks.
Ajaloohuvist ajendatuna on Lonni uurinud siinse paiga ajalugu, teinud igal aastal uurimusi Eesti Rahva Muuseumile. Just tema oli see, kes ärgitas Jõgevamaal alustama liikumisega Kodukant, sest sellel ajal kuulus ta üle-eestilise Kodukandi ühenduse juhatusse ja tuli käia mööda Eestimaad ringi. “Kuidas ma seal siis olla sain, kui oma maakonnas seda liikumist polnudki,” ütleb ta. See, et praegu tegutseb siinkandis väga aktiivselt Võisiku-Kundrussaare külaselts Ewa (nimi on tuletatud Võisiku paruniproua nimest), on enesestki mõista eelkõige Lonni ärgitamise tulemus. Viimati valiti ta uuesti ka selle eesotsa eelolevaks kolmeks aastaks.
Erilist heameelt tunneb Lonni aga sellest, et Jõgevamaa endiste naismehhanisaatorite kokkusaamistest, mida tema kord alustas, on asja saanud. Nüüd korraldatakse ka üle-eestilisi kokkutulekuid, kuhu meie maakonnast päris suure grupiga sõidetakse. Viimatisel, järjekorras kolmandal kokkutulekul sellel suvel Saaremaal oli olnud üle 200 naise kogu Eestimaalt. “Nad on ikka igavesti vahvad naised,” rõõmustab Lonni.
VAIKE KÄOSAAR
