Möödunud kolmapäeval Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis oma näituse avanud Lola Liivat peab ennast esimeseks sõjajärgseks abstraktsionistiks Eesti kunstis. “Abstraktsionismipisiku” sai ta külge 1957. aastal Moskvas toimunud ülemaailmselt noorsoo- ja üliõpilasfestivalilt. Festivali raames korraldati nimelt proletaarsete kunstnike kokkusaamine, mida tänapäeval arvatavasti workshopiks oleks tituleeritud. Ameerika abstraktsionistid Katherine ja Harry Colman saabusid sinna omal algatusel ja missioonitundest: nad tahtsid kokkutulnuid abstraktsionismi alal harida. Harry Colmani näitlik action-maalimine, mille käigus transiseisundis kunstnik värvi otse potist põrandale laotatud hiigellõuendile pritsis ja niristas, jättis Liivatile, kes Tartu Kunstiinstituudi päevil sotsrealistlikke kangelasfiguure maalides pehmelt öeldes figuurimürgituse oli saanud, sügava mulje. Nii sügava, et temast põhimõtteline abstraktsionist sai.
Nõukogude Liidus peeti abstraktsionistlikus laadis maalimist Lääne ees lömitamiseks ja seega väga-väga pahaks asjaks. Liivatit see ei «morjendanud». Vastupidi: ta võttiski abstraktsionismi viljelemist kui teadlikku dissidentlust ning ei põdenud liialt, kui kriitikud tema loomingut kas materdasid või selle maha vaikisid. Eestisse põgenenud vene valgekaartlase tütrena oli ta paadunud kontrasovjett ja marurahvuslane. Eesti marurahvuslane, tuleks siinkohal täpsustada. Tema vaated on mõjutanud isegi tema värvikäsitlust: punast, aga ka muid sooje toone pole ta kunagi eriti armastanud, küll aga sinist, mis tema jaoks on puhtuse, sügavate tunnete ja rahvuslipu värv.
Kunst ja poliitika
Maalides ühtaegu kunsti ja poliitikat teha üritada on riskantne, sest välja kipub tulema vaid viimane. Lola Liivatil tuli siiski välja ennekõike esimene, st kunst. Otse potist ta värvi lõuendile pildunud just pole ja ennast maalimiseks suisa transsi ajanud ka mitte, aga midagi peab tema meelest enne maalima asumist hinge ja ajudesse kogunenud olema küll.
“Mõnikord tuurib see kogumisfaas pikemat, mõnikord lühemat aega. Aga igatahes pean enne maalima hakkamist täiesti kindel olema, et tahan just sellesse teemasse sukelduda,” ütles Lola Liivat, lisades, et Tartu kunsti nõukogude-aegne vintske vastaline vaim on see, millest ta teataval määral veel praegugi loomeimpulsse ammutab.
Kaire Nurk, kunstnik ja kunstiajaloolane ning praegu ka Põltsamaa kunstikooli õpetaja, soovitas Liivatil Põltsamaa näitusele välja panna ühe 50 aastat vana töö, ühe 25 aastat vana töö ning siis juba need asjad, mida ise tahab. Poole noorema kolleegi juhiseid Liivat päris täpselt ei järginud, pannes vanadest töödest välja vaid 1980. aastast pärineva “Ei saa päriselt kaduda”.
“Tegelikult võib see töö ka vanem olla: dateerisin selle alles üleeile. Ja ka Artur Alliksaarelt laenatud pealkirja panin alles hiljuti,” ütles Lola Liivat.
Pühendused
Uuemate tööde hulgas on tal mitu pühenduspilti. Selles, et paadunud abstraktsionist Liivat pühendab ühe oma töö Ameerika abstraktsionismi “isale” Jackson Pollockile, pole muidugi midagi imelikku. Kümmekond aastat tagasi õnnestus Liivatil lõpuks a ise New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis käia ja Pollocki töid ehedal kujul näha.
“Passisin momenti, kui kedagi saalis polnud ja tegin ühele Pollocki pildile lihtsalt pai,” meenutas Liivat.
Pühenduspildil nimekale inglise heliloojale Benjamin Brittenile on aga veelgi isiklikum taust: Britteniga on Liivat nimelt näost näkku kohtunud. Aastakümneid tagasi jõi Liivat ühe Moskva hotelli restoranis hommikukohvi. Järeldanud tema aktsendiga vene keelest, et ta on välismaalane, palus ettekandja temalt abi kõrvallauas einestava inglase soovide vene keelde tõlkimisel. Liivat nõustus ja veetis inglase, kes osutus Benjamin Britteniks, seltsis terve päeva.
Põnevaid, värvikaid ning mõnikord ka mõistujutu moodi tähendusrikkaid ja puändikaid lugusid puistas Liivat näituse avamisel pea kõigi oma piltide juurde, kuigi tegelikult ei pea ta oma tööde “ribadeni” lahtiseletamist üldse vajalikuks. Üks ilusamaid ja sealjuures õpetlikumaid lugusid käis “Sirelite aja” juurde.
“Elan Nõmme piiril metsikust sirelihekist ümbritsetud Eesti-aegse villa teisel korrusel. Möödunud aasta emadepäeval tahtsin toas sirelilõhna nautida ja avasin rõduukse, aga sealt tulvas sisse hoopis sinist suitsu, sest alumised naabrid kärsatasid väljas liha. Kui teisel majapoolel aknad avasin, kaikus sealt sisse teiste naabrite lastud muusikatümps. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui aknad hoopis sulgeda ja hakata toas sireleid maalima. Ja siis sai tuba tõepoolest sirelilõhna täis,” jutustas Lola Liivat.
See ongi võib-olla üks kunsti, kusjuures igat liiki kunsti viljelemise ajendeid: mitte rahul olles sellega, mida ümbritsev tegelikkus pakub, võib kunstnik iga kell luua endale oma, meelepärasema maailma. Kes Lola Liivati loomemaailma pilku heita tahab, on veebruari lõpuni teretulnud Põltsamaa kultuurikeskuse galeriisse.
RIINA MÄGI
