Valdur Mikita, “Kukeseene kuulamise kunst”
Veel pole meil päriselt ununenud, et oleme maarahvas. Aeg-ajalt ja sobivas olukorras on meil kombeks ennast nii nimetada, aga oma elustiili poolest kõigume enamasti siiski linnavurle ja matsirahva vahel.
Eestlane pageb ilmamelu ja maailmavalu eest mõnikord metsa või sohu, mõnikord püüab endale aga selgeks teha, et lõõgastuda võib peosuminaski. Kes silitab aukartliku heldimusega suitsust ja tahmast läikivat palkseina, mis vanavanemate ülemöödunud sajandil ehitatud suitsusaunast veel alles, kes peidab aastakümnete jooksul mitmetooniliseks vanunud tellistest korstnajala saksikul moel kipsplaadi taha.
Metsaski käib meie rahvas mitut moodi. Kes kõnnib korviga korraks sisse nagu kaubanduskeskuse riiulite vahele ja istub veerand tunni pärast vingus näol autosse tagasi, kui sammal seentest-marjadest ei kirenda, kes põgeneb koduste askelduste mant metsa, anum pigem alibiks kaasas, ja longib seal tundide kaupa, olles saagi kui lisaboonuse üle topeltõnnelik.
Valdur Mikita ütleb oma möödunud aastal ilmunud ning tänaseks populaarseks saanud raamatus, et eesti inimese elutunne on sündinud vanema läänemeresoome ja noorema Euroopa kultuuri valitsemisalas. Kusjuures läänemeresoome osas on kirjaniku sõnul veel palju ebaselget ja salapärast. Arvatavasti on just eestlase olemuse kahekihilisus üks põhjusi, miks me teinekord täpselt ei tea, mida tahame ja kuhupoole hoidma peaksime. Sestap on lohutav lugeda, et Mikita arvates oleme pigem läänemeresoomlased, “… kelle elutunnet kehastab kõige paremini kukeseen, mis…ei ussita, on optimistlik ja särava loomuga…”.
Väga paljudele kukeseeneraamatu mõtteavaldustele kirjutaksin meelsasti lausa kahe käega alla, mõned erilised lemmikud jätsin enda jaoks meelde.
Korterelamu kui põrgu analoog
Valdur Mikita on tähele pannud, et Mulgimaa taluõuedes pole istumiseks pinke. Kui järele mõelda, pole ma neid kohanud Eestimaa lõunatipu vanades õuedeski, ka Läänemaal mitte. Tõepoolest, kellel oli loomapidaja ja põlluharija majapidamises mahti istuda, kui üks töö teise kannas käis. Hädapärast sai ju korraks toetada redelipulgale, aidamademele, toatrepile… Maalt linna tulnud eestlane ei leidnud kirjaniku sõnul korterelamus hingerahu, seepärast lõi juba nõukaajal õitsele suvilakultuur. Kogu aeg tahaks ju midagi teha, liigutada!
“Tavaline elu ajab meil juhtmed endistviisi kokku, ülitundlikkusega kaasnev lõputu muretsemine aga närib endiselt hinge. See on põhjus, miks paljud eestlased kujutavad põrgut ette määratu suure ja halli korterelamuna,” nendib Mikita. Tõepoolest, kas just põrgu, aga vanglana paistab nimetatud eluase mõnikord küll, vähemalt alateadvuses. Miks muidu inimloom sealt igal võimalusel vabasse õhku igatseb. Kui pole asja aiamaale, kõlbab kõnniring ka, ja kui pole metsa ligi, siis on ka veekogu suur asi. Ja eriti suur boonus on millegipärast see, kui oma vabakäiguringidel teisi kahejalgseid ei kohta. On’s seegi jäänuk kaugete esivanemate metsaelust?
Kui päike ka soojemal aastaajal end kitsilt näitab, siis ei raatsi oma õue ja aeda omav maainimenegi sealt ilusal õhtul kuhugi minna. Nii tunnistas üks hea tuttav möödunud suvel, et loobus vabaõhukontserdist, et haruldasel päikselisel õhtupoolikul oma perega lihtsalt õues istuda.
Korilase metsikuvõitu instinktid
“Kui tahame ebamääraselt kogeda, mida tundis või mõtles meie kauge esivanem, siis tuleks minna metsa seeni või marju korjama,” kirjutab Mikita.
Ilmselgelt on tõmme metsa poole meist paljudel veres, ka soov sealt midagi kaasa tuua, olgu või tohuribasid murdunud kaselt, viitab ürginstinktile. Tean korilast, kes “murrab, aga ei söö”, st inimesele meeldib nii väga seenel käia, kuid et ta saaki süüa ei suuda, jagab selle loomulikult sõpradele.
Ja küllap on metsausku kahejalgne kogenud sedagi, et võõra ehk teisest “koopast” pärit korilase-hulkuja nägemisel on esmane reaktsioon puude vahele pöörata, eemale hoida. Ürginstinkti jäänuk!?
Paigatruuduski on omadus, mis meil Mikita kinnitusel ühena vähestest rahvastest alles on. Ta toob näite, et Kihnu Virve ei koduneks Haanjas, ja et tema ise peaks võõraks Saaremaad.
Ja polegi tarvis kodunt nii kaugele kolida, et end ebamugavalt tunda. Aastakümnete eest küsisin kõrgharitud metsameheks õppinud klassivennalt, miks ta Mulgimaal erialase töö jättis ja koju, Võrumaale tagasi kolis, kuigi seal õpitud tööd ei leidnud. Ma ei suutnud, vastas noor mees, loodus oli võõras…
Tänaseks on ta ammuilma siitilmast lahkunud. Kas niitis tõbi ta seetõttu nii noorelt, et nõnda tundlik oli?
Kukeseeneraamat on hea lugemine. Selle poolest ka, et siit võib igaüks leida mõne väljaütlemise, mis just teda kõnetab.
Loodusesõber, korilusefänn, vähenõudliku olme pooldaja, omaetteoleku väärtustaja ja veel mitut sorti „kiiksuhinged“ leiavad siit lohutust ja saavad kinnitust, et… nende kiiksud on seletatavad ja mõistetavad, lausa normaalsed.
Kukeseene kuulamise kunst
* Valdur Mikita raamat läänemeresoome elutundest
* Välja andnud kirjastus Välgi Metsad
* 160 lk
* Ilmunud 2017
KAIE NÕLVAK
