Piret Tomson on töötanud Lohusuus sotsiaaltöötajana üle 28 aasta. Ta on oma tööd teinud suure südamega, aidanud paljusid ning teeninud sellega ära kõigi teda tundvate inimeste austuse.
Olete nii kaua aega töötanud ühes ja samas ametis. Kuidas Teil on see õnnestunud?
On hea, kui oled nii kaua saanud tööd teha samas keskkonnas, sest on aega süveneda ja tundma õppida kohalikke olusid ja kogukonda.
Inimeste usaldus tuleb ära teenida ja selleks kulub aega. Sotsiaaltöö nõuab aega ka enda kehtestamiseks, sest vahel vajab see amet ka kurjemat sõna, kuid õnneks on seda väga vähe vaja läinud. Uudishimu on inimestele sünniga kaasa antud ja tihti uuritakse minult tööga seonduvat, kuid infot ma jagada ei taha ega tohigi.
See mure oli rohkem alguses, sest praeguseks on juba aru saadud, et teiste elu kohta minult uurida pole mõtet. Nii tekib ka usaldus ja ollakse julgemad oma muredega minu juurde tulema. Olen alati proovinud inimesi aidata.
Teinekord piisab ka lihtsalt ärakuulamisest ja kaasa tundmisest. Tööülesandeid täites pean alati meeles pidama, et olen ametnik ja pean sellena vastavalt käituma, kuid seejuures peab jääma ikkagi inimeseks. Empaatiavõime, oskus kaasa tunda ja näha niinimetatud suuremat pilti on sotsiaaltöös väga vajalikud omadused.
Selle töö iseloomuks on seada piire, julgustada ja soovitada. Kui süda on rahul, siis on töö hästi tehtud.
Sotsiaalvaldkonnas töötada on väga raske. Tükib nägema rohkem elu pahupoolt, sest tullakse ju ikka oma muredega ja nii võibki olla aeg-ajalt tunne, et muresid on rohkem kui rõõme.
See, kuidas ise selle juures mitte masendusse sattuda, on õnneks ette nähtud ja ka läbitud koolitusi ja väljaõppeid. Selleks, et teisi aidata, ei tohi ise psühholoogiliselt ja vaimselt katki olla. Ei tohi lasta negatiivsetel emotsioonidel üle pea kasvada.
Üks soovitus alustavatele sotsiaaltöötajatele on – ei tohi tööd koju kaasa võtta. Peab jääma aega iseendale ja oma perele. Muidugi on olukordi, kus tööga tuleb tegeleda õhtusel ja ka lausa öisel ajal, kuid need juhused on õnneks väga harvad. Üksi päev ei ole teisega sarnane.
Parim tänu on kui tänatakse kasvõi helistades, siis on tunne, et oled midagi korda saanud.
Projektide algatamine ja ellu viimine kogukonna inimeste teenindamiseks on üks Teie südameasi? Sotsiaaltuba, kogukonnamaja, tegevused laste ja noortega on ju ainult mõned ettevõtmised? Kuidas Te kõike jõuate?
Mitte midagi ei ole võimalik ellu viia ja tööle saada, kui pole head meeskonda. Olen tänulik nendele inimestele, kes on minu ümber, sest kõik nad teevad oma tööd südamega. Siis saab kõik toimima. Meie meeskonna hulgas on käibel selline ütlus, et kahe päeva vahel on ju veel ka öö…
Sotsiaaltuba, kogukonnamaja, noortega tegelemine – kõik need kohalikule kogukonnale vajalikud ettevõtmised, seda juba osaliselt seadustest tulenevalt. Ja tänu vajalikkusele on tänaseks päevaks kõik ka hästi käima läinud. Sotsiaaltuba koos taaskasutuse ja pesupesemiseks vajalike ruumidega sai avatud 2009. aastal. Iga abivajaja saab sealt tasuta kaasa võtta endale vajalikku ja samas on see ka koht, kuhu kodudest kõik üleliigne tuua. Sellisel moel see toimibki. Ainult mööbel meile ei mahu, sest samas majas asuvad veel ka pesupesemiseruumid ja sotsiaalkorterid.
Majas tegutseb tubli perenaine Tiiu Metsalu kelle kinnitusel kasutatakse neid pakutavaid teenuseid usinasti. Kui küsida, kas tasuta teenust ka kuritarvitatakse, siis on vastuseks kindel ei. Seda ehk tänu sellele, et kõik kõiki tunnevad ja tuntakse ka vajadusi.
Ainuke väike murekoht on teinekord, et tuuakse kodunt keskusesse asju, mida kasutada ei saa, sest nad on kas liiga määrdunud või kulunud. Ringi vaadates on näha, et kõik kaup, mis välja pannakse, on heas korras ja puhas.
Teil on ka toimiv kogukonnamaja?
Kogukonnamajas pakutakse samuti väga erinevaid teenuseid ja korraldatakse töötubasid ja üritusi. Palju pööratakse tähelepanu, et keegi oma muredega üksi ei jääks. Klubi Ajaviitjad kutsusin kokku mina ja sellega toimetab hoogsalt vabaajakeskuse juhataja Kaire Kivi. Tehakse koos süüa, käsitööd, sest ka lihtsalt korraks kodunt välja saamisest ja koosolemisest on palju abi. Vajadusel juhendan Lohusuu piirkonna tugiisikut. Tugiisiku teenustki osutada väljaspool kodu on vajalikum, sest siis on lihtsam suunata ja sind ei piira kodu reeglistik. Kui tugiisik on määratud ühele pereliikmele, siis tegelikult osutad sa ikkagi abi kogu perele.
Ka eakaid ei tohi me unustada ja teinekord on lihtsalt soe sõna ja ärakuulamine väga olulised. Kui kodukülastusigi teha, siis saab osa nende muredest lahendatud, aga jagatud mure on ju pool muret. Sotsiaalhooldustöötaja abistab eakaid ja vajadusel osutab koduteenust, et inimesed saaksid võimalikult kaua elada oma kodus.
Informatsiooni kogudes ja läbi töötades on võimalik leida kõige parem lahendus. Kuid mõnikord tahtmisest ei piisa ja kõiki aidata ei olegi võimalik.
Noortelaagrid Lohusuu piirkonna lastele on toimunud alates 1999. aastast, need on väga oodatud ja vajalikud.
1998. aastast alates on tehtud nii palju põnevat ja mõte jätkata on kindlasti olemas. Need suvised kooskäimised on noortele väga vajalikud ja laagreid tuleks korraldada just kohapeal. Need tekitavad seotust kodukohaga, suurendavad ühtekuuluvustunnet ja avardavad silmaringi.
Arvutuste kohaselt olete oma tööd teinud 14 erineva vallavanema alluvuses. Kuidas olete hakkama saanud?
Minul oma tööd tehes pole kellegi alluvuses töötades mingeid suuremaid probleeme olnud. Kui teha oma tööd hästi, seadustega ettenähtud reeglitele kohaselt ja ka südametunnistuse järgi, siis saab hakkama.
Kahju on sellest, et haldusreformi tulemusena valla suurenemine viis juhtimise kaugemale. Enne, kui oli vaja midagi kooskõlastada, siis piisas, kui astusid kõrval asuvasse kabinetti ja asi sai korda. Praegusel ajal läheb selleks rohkem aega ja sellega peab lihtsalt arvestama. Kogemused ja staaž tulevad väga kasuks. Vastastikune usaldus on sotsiaaltöös väga vajalik, sest töötada tuleb inimestega ja reageerida tuleb teinekord kiirelt. Jagades oma pikaaegseid töökogemusi valla teiste sotsiaaltöötajatega ja vajadusel arutleda probleemile parima lahenduse leidmiseks ka ise kolleegidega, on üks neist omadustest, mis väärib tähelepanu.
Igasuguste vaidluste vältimiseks on mul lauasahtlis olemas Eesti riigi põhiseadus ja minu tööga seotud vastavad paragrahvid ka alla joonitud. Kui pole ise kindel või kui keegi millegi üle vaielda tahab, siis saab sealt järele vaadatud. Otsekohesus on raske, aga selles töös vajalik. Ja ka teatav huumorimeel.
Meie vestluse ajal on kogu aeg keegi, kes nõu küsimas käib. Kas see on tavapärane?
Loomulikult, selleks ma siin ju olengi. Minu kabinetiuksed on abivajajatele alati avatud.
Kahju on teinekord sellest, et pigem ei ole julgust abi küsima tulla ja murekoha kõrvalt nägijad ei julge ka rääkima tulla.
On olukordi, kus abi varem saades oleks tulemus oluliselt parem. Kodune vägivald kestab pikka aega ja kulmineerub lõpuks tragöödiaks. Kannatajateks on tihti nii lapsed, kui vanurid ja seda olukorda oleks saanud vältida. Suurt rolli mängib tihti alkohol ja seda probleemi on väljapoole kodu enamasti näha. Kutsungi siinjuures üles inimesi teiste häda märkama ja ka teada andma abivajajatest ametnikele, kelle võimuses oleks aidata. Inimesed ei ole ühesugused ja ei peagi olema, aga on alati ka neid, kes ise hakkama ei saa ja keda oleks nõu ja jõuga toetada. Pikka aega töötades tunnen, tean ja oskan juba ise märgata ja aimata, kus abi kõige rohkem vaja oleks. Ja tänu sellele saan teinekord ka aru, kui püütakse mulle valetada. Kõik meist tahavad näidata ennast vapramate ja parematena ja kes see ikka tahab tunnistada, et ta ise hakkama ei saa. Valel on aga lühikesed jalad. Lühikese ristküsitluse ajal saab tegelik olukord välja selgitud. Paljusid kammitseb teiste arvamus, et mis minust ometi mõeldakse.
Lohusuu piirkonnas on umbes 30% elanikkonnast vene rahvusest ja ka selle eripäraga peab arvestama, sest kultuur ja kombed on erinevad. Keelteoskus on väga vajalik, et tõlkes teinekord midagi kaduma ei läheks.
Kuidas Te puhkate ja oma jõuvarusid taastate? Mis on tegevused ja hobid väljaspool tööd?
Kõigepealt on tähtis see, et sinu kodu oleks sinu kindlus. Kui on tugev pere toetus ja kodus on kõik korras, siis on koht, kuhu saab õhtu saabudes taanduda. Veel on kaks väga suurt pingemaandamise tegevust: talvine jäält kalapüük Peipsi järvel ja korilus. Nendel tegevustel ei ole tähtis mitte tulemus, vaid protsess ise. Kuigi tore on ikka saagiga koju tulla, lihtsalt kogus ei ole määrav.
Kui minna jääle, siis ei ole tähtis, milline on ilm – kas tuiskab või päike särab – loodus on ikka võimas. Olen teinud ka palju fotosid ja see ilu on ikka mõõdetamatu. Kui jääl ära käid ja oma tavapärasest keskkonnast korraks välja saad, siis on energiat jälle edasi minna.
Kogu elu on ikka Peipsiga seotud, armastan järve ja seda keskkonda, milles elan. Kaladest muidugi parimad on koha ja rääbis. Ahjust võetud soe suitsurääbis on parim, talvel on väga hea marineeritud suitsurääbis.
Teine suur kirg on korilus. Korjan kõike, nii marju, seeni kui ka taimi. Ja saagi panen kõik purkidesse ja kogun varusid, mida siis teistega jagada. Lihtsalt purki panemine ei ole eesmärk, vaid olen katsetanud ja testinud väga paljude erinevate maitsete kokkusobivust. Põdrakanepiõie siirup ja marmelaad, mustikašokolaadimoos, pohlamartsipanimoos, punesiirup, piparmündisiirup, mustikamahl, angervaksasiirup ja nimekiri on veel pikk. Lemmikuks on endal mustikabanaanimoos.
Füüsiline töö pakub samuti naudingut. Olen ikka mõnikord naljatades mõelnud, et tööd teeks just sellel ajal, kui jääle või metsa minna ei saa.
Oleme oma pere, õepere ja mehe sõbra perega kahel aastal osalenud ka Peipsi Toidutänava üritusel ja plaan hoidistest väljapanek teha on selgi aastal. Eelmistel aastatel olime Tammispää külaplatsil, mille oleme korda teinud.
Projektidega on ürituste tegemiseks ja ajaveetmiseks välja ehitatud tore koht, mida saavad kõik kasutada. Paadikujuline lava, laste mänguväljak, riietuskabiin, grillimiskoht, lipumastid, valgustus ja hea juurdepääs järvele. Kes on siiani seda kohta kasutanud, on seda teinud viisakalt ja midagi lõhutud pole, isegi prügi pole pidanud viimastel aastatel koristamas käima, vaid kasutatakse ladustamiseks ikka selleks ettenähtud kohti. Inimeste suhtumine on aastatega väga palju paranenud, hoolitakse nii keskkonnast kui heakorrast.
Mida tahaksite soovida inimestele või millele tähelepanu pöörata?
Keegi ei saa, ja ei peagi üksi hakkama saama. Abi küsimine ei ole häbiasi. Julge ise tulla murega ametniku juurde ja anda teada ka abivajajast. Liikumishädadega eaka tubane biotualett muudab elukvaliteeti ja selle ostmiseks saab toetusi taotleda. Kodude kohandamiseks on vajadus sellest ise teada anda. Linnas on märgata lihtsam, aga kui maal on hädas inimene kuskil kaugel metsakülas, siis on raske näha ja aru saada ja abi võib teinekord hiljakski jääda.
Kui inimene ise abi ei soovigi, siis on vähemalt võimalus silma peal hoida ja vajadusel sekkuda. Sest keegi ei tohiks jääda oma muredega üksi.
PIRET TOMSON
Sündinud 28. juuli 1962. aastal Tapa linnas
1980. aastal lõpetas Püssi keskkooli
1983. aastal Jäneda sovhoostehnikumi agronoomina
1991. aastal Väimela näidissovhoostehnikumi zootehnikuna
2007. aastal lõpetas Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli sotsiaaltöö erialal
1992. aastal asus Lohusuu Vallavalitsusse sotsiaaltööle.
2012. aastal valiti Ida-Virumaa parimaks sotsiaaltöötajaks.
Tema tööd on tunnustanud nii Lohusuu kui Mustvee vald:
2017 – tunnustus Lohusuu vallalt pikaajalise töö eest laste ja noortega tehtud töö eest
2020 – Mustvee valla noortekeskuse tänukiri panuse eest noorsootöösse
Kaidi Forostovets (kolleeg ja tugiisik):
Piretit iseloomustab ehk kõige rohkem lugu. Mäletan ühte korda sotsiaaltoas, olime järjekordselt riideid sorteerimas, et mida jätta ja mida ära visata, kui töö lõppedes avastas Piret, et oli oma pintsaku ka kellelegi abivajajale ära jaganud. Sellest ajast me naeramegi et meie sotsiaaltöötaja on valmis abivajajale ka oma seljast viimase ära andma.
Teine asi, mis mul ikka ja alati Pireti juures meeldib, on see uute söökide ja hoidiste katsetamine. Eriti hea on see, kui ta laseb neid asju meil proovida ja kritiseerida. Et ma ise ei armasta väga süüa teha, meeldib mulle väga tema juures söömas käia. Ja tema puhul ma imetlen ka tema metsas käimise kirge.
Igal vabal momendil ta on metsas, kas marjul või seenel, kargab aga oma ATV selga ja kadunud ta ongi.
ULVI TAMM
