Jõuluaega on seostatud ikka ühe, raamatute raamatuga – piibliga. Kui meie esivanematel oli see mingil perioodil kindel jõuluaegne lektüür, siis tänapäevaste usuleigete inimestena oleme ilmselt ka piiblist võõrdunud. Vähemalt tavakodanikena.
Võimalik, et just piiblist sai alguse eestlaste seas raamatute kummardamine. Ajapikku hakati inimese elutarkuse mõõdupuuna nimetama just raamatute olemasolu. Kui varem oli austet see inimene, kellel oli tellitud ajaleht, siis ühel hetkel öeldi kerge aupaklikkusega: tal on kodus raamatud või et ta loeb raamatuid. Raamatud omandasid siis märgilise tähenduse.
Sõjaeelses Eestis pöörati raamatutele ja ka raamatukogudele erilist tähelepanu. Neid hakkas järjest arvukamalt ilmuma ning sedavõrd, kuidas paranes inimeste majanduslik elujärg, hakati raamatuid ka ostma. Eesti Entsüklopeedia tellimine oli tõelise staatuse märk. Aga raamatud olid siis kallid ja mitte kõikidele taskukohased. Seepärast anti mitmeid suursarju välja vihikute kaupa, mis olid trükitud odavamale paberile ja mida siis lõpuks võisid ise raamatuks kokku köita. Sel eesmärgil korraldati üle riigi ka palju köitekursusi.
Raamatul oli staatuse märk
Vene ajal hüppasid raamatute tiraažid lakke ja hinnad kukkusid kolinal. Seda kõike kahjuks küll tugeva tsensuuri tingimustes ning suure turuosa hõlmas poliitkirjandus. Rääkimata veel raamatute hävitamislainest okupatsioonivõimude poolt. Ent sellegipoolest kasvasid kodudes isiklikud raamatukogud hoogsalt. Kuna suurt linnastumist esialgu veel polnud, leidus raamatutele eramajades ja taluhoonetes ka rohkem ruumi.
Erinevate sarjade tellimine oli iseenesestmõistetavalt au asi. Nagu ka ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) tellimine, millest kujunes taas justkui mingi ajastu märk. Vaatamata suurtele tiraažidele kadusid menukid nagu õhk ja vahel ei jõudnud need isegi riiulitele. Nagu näiteks olümpiaraamatud. Samas olid väärt raamatud kõigil soovijatel siiski olemas, sest alati oli kellelgi keegi tuttav raamatupoes.
Taasiseseisvunud Eestis jätkus kõik plahvatuslikult veel üheksakümnendatel. Vabaduse saabudes töötasid trükikojad mitmes vahetuses, sest korraga oli vaja avaldada nii varem keelatud kirjandust kui ka uue ajastu tähtteoseid. Tööpõld oli suur kõigil ja iga raamat müüs. Aastatega hakkas aga turg ennast ise reguleerima. Vastupidiselt vene ajale: nüüd hinnad tõusid ja tiraažid kukkusid. See kehtib tänagi.
Seepärast on raamatute ostmine kujunenud omaette sündmuseks, millele eelneb tõsine arutelu iseenda ja rahakoti vahel. Raamat on oma hinna poolest kujunenud taas väärtuslikuks kingituseks.
Eestlastel kõige rohkem raamatuid
Aga sellegipoolest on eestlased jõudnud raamatute kogusteni, milliseid mujal naljalt ette ei kujutata. Sest viimased üleilmsed uuringud kinnitavad, et mitte ühelgi teisel rahval maailmas pole kodudes nii palju raamatuid kui eestlastel. Keskmiselt 218 raamatut ühe majapidamise kohta.
Kusjuures enam kui kolmandikul (35 protsenti) on kodus 350 või rohkem raamatut. Eestile järgnevad selles uhkes pingereas Norra 212, Rootsi 210 ja Tšehhi 204 raamatuga majapidamises. Suurriikidest võiks siinkohal nimetada Austraaliat 175, Suurbritanniat 143 ja Ameerika Ühendriike 114 raamatuga. Ja kes on punane latern? Türgi, keskmiselt 27 raamatut peres.
Ilmselgelt on selle raamatutekuhila vahel elamisest ka kasu, sest nagu väidab brittide suurleht The Guardian, on inimesed, kes kasvavad üles täis raamaturiiulite vahel (ilma et neid isegi loeksid), haridusteel üldiselt edukamad kui need, kellel raamatud puuduvad.
Kuid tegelikult, palju meil siis neid raamatuid ikka on? Arvud, mis maailma uuringutes kajastuvad, on mingis mõttes ilmselt hinnangulised.
Seepärast esitan siinkohal ajalehe Vooremaa nimel üleskutse, et miks mitte võtta ennast kokku ja lugeda reaalselt oma kodus olevad raamatud kokku. Saabuvad ju pikad pühad ja kodus tavalisest rohkem rahvast, kes võiksid lugemisel abiks olla. See muudaks ka pühad erilisemaks ja meeldejäävaks. Ja miks ei võiks siis Jõgevamaa olla esimene piirkond, kus me saame tegelikult ka täpselt teada, palju meil siis raamatuid kodus on.
Igatahes ootab Vooremaa toimetus pärast pühi esimesi tulemusi. Kui lugejad on aktiivsed ja annavad tulemustest teada, hakkame sellest tegema kindlasti vahekokkuvõtteid. Aga see aktsioon ei pea lõppema pühadega, vaid võtame selle endale üheks uue aasta mõnusaks kohustuseks.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
