Kooliraamatukogu on asutus, millega kõik oma koolipõlves kokku puutunud pole, sest väiksemates õppeasutustes selline raamatuparadiis puudub.
Mida endast kujutab ühe väiksemat sorti gümnaasiumi oma raamatukogu ja mille poolest selle töö tavaraamatukogust erineb, sai päritud Tabivere Gümnaasiumi raamatukoguhoidjalt Maila Tringilt.
Uus aasta algab siin vist septembris, mitte jaanuaris?
Jah, tõepoolest, meie plaanimajandus ja aruanded käivad sügisest sügiseni. Õpikud järgmiseks õppeaastaks tuleb aga kirjastustelt ära tellida 1. novembriks. Augustis saadavad kirjastused meile oma väljaannete katalooge ja korraldavad ka teabepäevi, kus oma õpikuid tutvustavad. Konsulteerin aineõpetajatega ja koos paneme tellimuse kokku. Selle juures tuleb veel käepärast pidada dokumenti nimega “Riiklikule õppekavale vastavate õpikute, töövihikute ja tööraamatute loetelu”, sest tellimuse vormistamisel tuleb toetuda põhiliselt sellele. Ja loomulikult tuleb arvestada ka rahaga, mida pole kunagi ülearu. Ka aastaaruanne, mis kõiksugu numbreid sisaldab, alates raamatukogu põrandapinna suurusest ja töötajate arvust ning lõpetades raamatute ja laenutajate arvuga, tuleb esitada septembris.
Kas nii pikalt ette tellimine ja planeerimine keeruline pole?
Eks muidugi on, sest isegi õpilaste arv ei ole ju nii pika aja peale prognoositav. On istumajääjaid ja teise kooli minejaid, ka juurdetulijaid. Aga neljateistkümne aasta jooksul, mil seda tööd teinud olen, harjub süsteemiga.
Mida arvad hiljuti välja käidud ideest anda õpikuturg vabaks ja õpetajatele vabad käed, millist õpikut ta kasutab ja milliselt kirjastuselt selle tellib?
See teeb eelkõige õpetajate töö veelgi keerulisemaks. Neil on praegugi küllaltki suur igapäevane vastutus.
Olen sageli selle peale mõelnud, kui suur eelis on maakoolil selle poolest, et õpetajad oma lapsi teavad ja nendega ka väljaspool kooli suhtlevad. Ega lapsevanemad ei ole ju kuigi usinad koosolekutel käijad. Kes käib linna tööle ja jõuab hilja koju, kes ei pea kooliga suhtlemist vajalikuks ja loodab, et laps saab ise hakkama. Ikka õpetaja on see, kes lapsega ka väljaspool koolimaja ja tunde suhtleb, talle meelde tuletab, mis kodus vaja rääkida oli jne.
Küllap on raamatukoguhoidjalgi septembris uue aasta alguse meeleolu?
Loomulikult on. Ja eriti tore on sügisel see õpikute välja andmine. Ma annan muidugi kogu komplekti õpetajale ja tema jagab klassis. Anda on märksa rõõmsam ja lihtsam kui kevadel tagasi saada. Siis juhtub ikka, et keegi midagi koju unustab, või on tal veel suvel õpikut tarvis ja nii see koju vedelema jääb. Aga lapsed juba teavad, et mul on meeles, kellel raamat tagasi andmata jäi ja et tuletan suvel ka seda meelde, kui juhuslikult kohtume.
Siin on praegu riiulid raamatuid täis, kas “jutukaid” ka on?
Põhiliselt on meil muidugi programmijärgne kohustuslik kirjandus. Uusi asju saab juurde osta väga harva — ikka see rahapuudus.
Mul on väga vedanud, et meil valla raamatukoguga nii head suhted ja ladus koostöö on. Kui nemad uut kirjandust saavad, ei pea sealne juhataja Anne Aunap paljuks vaeva uudiskirjandust koolimajjagi tutvustamiseks tuua. Oktoobri lõpus oleme alati koos raamatukogunädalat korraldanud. Ja kui mõnele klassile on ülesandeks antud konkreetne raamat läbi lugeda, saame kohe omavahel konsulteerida, kas seda on veel valla raamatukogus, kui minul otsas on. Ilukirjandusega saab hakkama, aga ma leian, et uus teatmekirjandus peaks küll kooliraamatukogus kõigile kättesaadav olema. Selle tarvis raha saamiseks sai mõned aastad tagasi isegi projekt kirjutatud.
Räägime sellest projektist lähemalt
See oli 2003. aastal. Mul tuli idee, et projektiga võiks saada teatmekirjanduse ostuks raha, aga tahtsin ka, et projektil oleks n-ö silma ja kõrva jääv pealkiri. Selleks kutsusin õpetajad mõttetalgutele ja koos ristisime projekti Minimiljoniks. Rahataotlus läks Kultuurkapitalile, küsitud sai 15 000 ja saime 7000 krooni. Aga läks hästi, et siiski saime! Kui projekt rahastatakse, eeldab see ka teemaürituse korraldamist. Nii toimuski meil 2003. aasta detsembris mälumäng, nimeks ikka Minimiljon. Sinna kutsusime ka naaberkoolid Maarja ja Kaarepere. Küsimused koostasime koos õpetajatega just teatmeteoste põhjal ja õpilastele oli ka vihje antud, kust küsimused pärit, et nad saaksid veidi eeltööd teha.
Võisteldi kahes vanuserühmas: IV-VI ja VII-IX klass. Gümnaasiumiosa ei saanud võtta, sest naabrid olid põhikoolid.
Olid diplomid ja auhinnad ja väike kontsert.
Projekti kirjutasid Sina, kas oled vastava koolituse läbinud ja selles “kõva käsi”?
Praeguseks olen ma küll projektikirjutamist õppinud, aga tollal viie aasta eest polnud veel ühelgi kursusel käinud. Poeg aitas, istusime õhtuti kodus tundide kaupa selle töö kallal. Kursustel sain hiljem n-ö tagantjärele tarkust. Selgus, et mitmed projektiga seotud kulutused jätsin tookord võhiklikkusest kirja panemata.
Tabivere koolis on mälumäng üldiselt au sees, igal veerandilõpul viiakse läbi kettaviktoriin, kus küsimused õnnemänguna ketast keerutades tulevad. Kas neid korraldad ka Sina?
See on peamiselt ikka õpetajate ja huvijuhi töö, aga kui tullakse abi küsima, aitan jõudumööda kõigi selliste ettevõtmiste juures.
Siin minu juures korraldavad õpetajad ka klasside raamatukogutunde. Väikestele tutvustame raamatukogu ja laenutamist, vanemad klassid harjutavad info otsimist teatmeteostest.
Ma tean, et oled ise ka suur mälumängu- ja ristsõnafänn ja sellesse on “nakatunud” kogu teie pere — abikaasa ja kolm poega. Kas selle huvi on tekitanud Sinu töö raamatute ja teadmishimuliste laste keskel või on see “perekonnaviga”?
Ilmselt nii ühte kui teist. Vahe on küll selles, et minu meesperele jäävad hästi meelde faktid, mis seotud spordiga, minule aga sporditeema üldse ei istu. Aga jah, eks raamatukokku tulevad lapsed sageli igasugustele küsimustele vastuseid otsima ja nende aitamine ajab mind ennastki hasarti. Seepärast ka see ristsõna- ja mälumängutõbi.
Kevadel kirjutas kooli direktor Toivo Punga Sinu kohta, et soovitad lastel rohkem lugeda, et nad vähem eksiksid.
Küllap ma olen kunagi sellise lause öelnud, täpselt ei mäleta. Aga olen veendunud, et mida rohkem laps loeb, seda paremini ta koolis kõigis ainetes edasi jõuab.
Valla raamatukogu töötajad vihjavad vahel, et neil peaks olema ka psühholoogi ja sotsiaaltöötaja haridus, sest inimestel on kombeks neile oma hinge- ja olmehädasid kurta. Kuidas Sinuga on, kas tullakse kah pihtima, kui tunnis vilets number saadud või keegi kiusab?
Mitte just seda, aga rahvast käib siin palju küll. Kui tunnis on just mõne raamatu läbilugemine kohustuseks tehtud, traavivad aktiivsemad kohe vahetunnis seda laenama, sest kes ees, see mees. Ja väiksemad on muidugi jutukad, mõni tuleb rõõmu jagama, kui hästi on läinud, mõni pajatab aga ära kogu eluloo.
KAIE NÕLVAK
