Kokku ligikaudu kaheksa aastat vindunud Lissaboni lepingule tuli kiire lõppmäng. Paljud, mina nende seas, ei uskunud, nagu võiks leping jõustuda juba 1. detsembril. Nii aga läks.
Veelgi enam: lisaks asjaolule, et Euroopa liidrid suutsid leida ka lepingus ette nähtud ametikohtadele inimesed – Euroopa Ülemkogu eesistujaks sai senine Belgia peaminister Herman Van Rompuy ja kõrgeks välispoliitika esindajaks britist Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Catherine Ashton –, on esimene neist jõudnud külastada juba Eestit ja kohtuda nii president Toomas Hendrik Ilvese kui ka peaminister Andrus Ansipiga. Kiire areng, tõepoolest!
Peaministri välispoliitiline roll suureneb
Puhtformaalselt ei asu Van Rompuy oma ametikohale enne 1. jaanuari 2010, kuid viimane Euroopa Ülemkogu 10.-11. detsembril peeti juba tema ja Catherine Ashtoni osavõtul ja Lissaboni lepingu järgselt.
Selle formaadi ilmselt nähtavaim muudatus oli asjaolu, et Euroopa Liidu liidrite kohtumisele pääsesid vaid riigijuhid – enamuses peaministrid või mõnel juhul presidendid —, mitte enam välisministrid. Ei pea olema tippanalüütik mõistmaks, et see tähendab peaministri välispoliitilise rolli suurenemist. Seda mitte ainult Euroopa Liidu sees, kus suure osa tööst teevad ära vastavad ametkonnad, vaid ka Euroopa Liidust väljas (sõna “välispoliitika” vihjabki millelegi väljas asuvale).
Juba viimane Ülemkogu mainis oma lõppjäreldustes Euroopa idapartnerlust, Vahemere Liitu, Afganistani ja Iraani.
Leevendust peaks pikemas perspektiivis tooma Euroopa Liidu välisteenistuse loomine. Ei ole veel täpselt teada, missugusteks kujunevad selle võimalused, kuid näiteks Eesti on juba jõudnud teatada oma huvist, et välisteenistus võiks hakata täitma ka konsulaarfunktsiooni ehk aitama hätta jäänud Euroopa Liidu kodanikke või andma ka viisasid. Ajal, mil Eestil endal pole igas maailmanurgas saatkonda, tundub see igati mõistliku ettepanekuna.
Välisteenistuse loomise muudab keeruliseks tõik, et seda pole ette nähtud praeguses ELi eelarveperspektiivis aastail 2007-2013. Seega tuleb raha leida teistelt eelarveridadelt. Euroopa Ülemkogu võttiski vastu otsuse, et ootab Euroopa Komisjonilt aprilliks ettepanekuid, kuidas välisteenistus mehitada ja seda rahastada. Ühesõnaga — enne paari aastat ei ole siiski loota, et välisteenistus hakkab reaalselt toimima.
Demokraatia võimalused on kasvanud
Ja loomulikult jääb praktikal paika panna, kuidas hakkavad välispoliitilised pädevused jaotuma nii siseriiklikult kui ka Euroopa Liidu tasemel: kui palju täpselt soovivad liikmesriigid anda ära oma välispoliitilist suveräänsust ELi välispoliitika kõrgele esindajale.
Lissaboni lepingu jõustumine peaks kõvasti auru vähemaks võtma ka neilt kriitikuilt, kelle järgi on Euroopa Liit ebademokraatlik ühendus. Selle tõestuseks toovad nad asjaolu, et ainult Euroopa Parlamenti valitakse otsesel hääletusel.
Ent nüüd on demokraatia võimalused seoses Lissaboni lepinguga Euroopa Liidus avardunud. Esmalt tasub üle korrata, et ka rahvusparlamentidel on Euroopa seaduste vastuvõtmisel sõna sekka öelda. Enne kui Euroopa Komisjon hakkab eelnõu seaduseks vormima, tuleb nõu pidada rahvusparlamentidega, mis võivad – kuid ei pea – öelda oma arvamuse. Ning rahvusparlamendid on otse valitavad esinduskogud.
On teinegi, võib-olla isegi olulisem fakt, mis aitab väiteid Euroopa Liidu ebademokraatlikkusest kummutada. Selleks on Lissaboni lepingus ette nähtud võimalus rahvaalgatuseks. Kui üle Euroopa kogutakse üle miljoni allkirja millegi poolt, esitatakse see Euroopa Komisjonile õigusakti vormistamiseks.
Häda on aga selles, et kodanikualgatuse põhimõte on lepingus suhteliselt umbmääraselt piiritletud. Nüüdne Ülemkogu leidis, et neid põhimõtteid tuleks täpsustada ja nii ei ole ilmselt kaua oodata, kui kodanikualgatuse põhimõte Euroopa Liidus tegelikkuseks kujuneb. See oleks väga oluline samm demokraatia kasvamisel ja aitaks kodanikud tõepoolest Euroopa Liidule lähemale tuua.
Põhiõiguste harta rakendamine
Isegi institutsionaalsetest muudatustest võib-olla tähtsamana tundub mulle isiklikult põhiõiguste harta rakendumine. Hartast jäid välja Poola, Ühendkuningriik ja Tšehhi, kuid ülejäänud riikide puhul see toimib.
Miks on harta oluline? Põhiõigused ja -vabadused on nähtused, mis on iseenesestmõistetavad, kuid mille eest tuleb pidevalt võidelda. Seda veel ajal, mil Euroopa peab leidma lahenduse mitmekultuurilisusest tekkivatele probleemidele. Kuidas teha nii, et immigrandid ei tunneks end tõrjutuna, kuid samal ajal ei tunneks põliselanikud end ahistatuna? Kuidas üldse immigrante ühiskonda lõimida – Taani tüli Muhamedi karikatuuride pärast ja Šveitsi – see riik ei kuulu küll Euroopa Liitu, kuid kuulub Euroopasse – rahvahääletus minarettide osas näitavad, et küsimus kodaniku põhiõigustest ja -vabadustest pole mitte mingi abstraktne teema ega kaugesse tulevikku suunatud mõttekäik, vaid juba praegu, iga päev lahendust vajav nähtus.
Kuid laiemalt seostub põhiõiguste harta rakendamine välispoliitika ja üleilmastumisega. Kui ei saabu lahendust Lähis-Itta — Iraani, Iisraeli-Palestiinasse, Iraaki ja veidi regioonist väljuvana ka Afganistani —, jääb ikkagi päevakorda islamifundamentalismi ja ka Araabiamaadest pärit immigrantidesse suhtumise küsimus. Neid protsesse ei ole võimalik lahus käsitada ja võib vaid heameelt tunda, et Lissaboni leping annab Euroopa Liidule senisest paremad instrumendid lahenduste leidmiseks. Eestil on siin oma kindel koht ja panus ja seega on Eesti huvides Lissaboni lepingu toimimahakkamisele igati kaasa aidata. Jõulud ja uusaasta tulgu seega kõigile optimistliku noodiga. Esimene pääsuke on parem kui esimene vasikas.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
