Nädal tagasi avati Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis leedulanna Renate Lušise akvarellinäitus. Nagu paljud varasemad sedalaadi väljapanekud, on ka see Jõgeva publiku ette jõudnud akvarelligalerii Kala vahendusel.
“Need on nii värsked pildid, et vesi on neil ehk juba kuivanud, aga värv arvatavasti veel mitte,” ütles Renate Lušis näituse avamisel naljatamisi. “Maalitud on need tööd minu õe Monika aias.”
Maalimiskohast tulenevalt on piltidel ohtralt lilli ja ohtralt erksaid toone. Võrreldes skandinaavialiku akvarellikooli järgijatega kasutab leedulanna maalides hoopis paksemat värvi, ent akvarell on tal siiski endiselt akvarell. Nii mõneltki pildilt leiab pindu, mis koosnevad värvilistest ruudukestest.
“Mu kunstnikust abikaasa tegi Klaipeda laevaremonditehase tellimusel mitu mosaiikpannood ning temal üle jäänud materjali kasutasin mina ära kunstikoolis õpilastega mosaiike tehes. Ju mulle sealt see “mosaiiklik” pinnakäsitlus külge on jäänud,” ütles Renate Lušis.
Ta on lõpetanud Vilniuse kunstiinstituudi ja õpetanud tervelt neli aastakümmet lapsi ja noori Klaipeda Adomas Brakase nimelises kunstikoolis. Praegu juhendab ta Klaipeda psühhiaatriahaigla juures tegutsevat kunstiteraapia klubi Modus Vivendi. Kunstiteraapia alal on ta end täiendanud Sankt-Peterburis. Renate õpetab psüühikahäiretega inimesi end kunsti kaudu avama ning toob nende loodu näitusi korraldades rahva ette.
Suhkrust ja jahust
Nagu galerii Kala omanikule Gennadi Lapinile siinmail, teeb ka Renate Lušisele muret akvarelli käekäik. Ta on näiteks juba 38 aastat järjest korraldanud Klaipedas suviseid plenääre ehk vabaõhumaalimisi leedu ja teiste maade akvarellistidele ning on ka paljude akvarellinäituste initsiaator.
“Akvarelli on tihti alavääristatud ning “õigeks” kunstiks peetud ainult õlimaali,” ütles Renate Lušis. “Mina lõpetasin nii kunstikooli kui ka kunstiinstituudi omamoodi skandaaliga, sest maalisin diplomitööd akvarellis, mitte õlis, nagu nõuti.”
Renate Lušis tundis oma kutsumuse ära juba varajases lapsepõlves. Ta sündis sõja ajal, täpsemalt 1942. aastal. Kaks aastat hiljem evakueeriti peaaegu kogu Klaipeda elanikkond Saksamaale. Renate raudteedepoos töötav isa pidi jääma Klaipedasse tööpostile, Renate, tema ema ja kaksikutest nooremate õdede uueks elukohaks sai Steinbachi linn Dresdeni lähedal.
“Ema viis õed vankriga õue ja pani minu neid valvama, meenutas Renate. “Minul tarvitses aga vaid silmad sulgeda, kui mingi ilus värviline pilt kujutlusse tekkis. Võtsin pulgakese ja hakkasin seda peenele õueliivale jäädvustama. Kui pilt ununema kippus, sulgesin uuesti silmad, vaatasin pildi üle ja joonistasin edasi.”
Õues joonistamine probleeme ei tekitanud, küll aga see, kui noore taiduri loomepalang toas vallandus.
“Ükskord, kui ema kodunt ära oli, võtsin ma välja toidukaartidega saadud jahu, suhkru ja marmelaadi ning hakkasin nendest põrandale pilti tegema,” jutustas Renate. “Marmelaaditükkidest said lilleõied, jahust ja suhkrust majad, puud ja põõsad. Lõpuks kastsin kõik veega üle, sest aeda ju ikka kastetakse.”
Kui ema koju tuli ja kõike seda nägi, haaras ta küll peast, aga ei riielnud Renatega. Vastupidi: just tema oli see, kes tütrele sisendas: kui oled oma tee valinud, siis astu seda mööda kindlalt ja ära pööra tähelepanu teiste arvamusele.
Suure hingega
Linnaraamatukogus avatud näitusel on lillepiltide seas ka üks naiseportree. Kodumaal teataksegi Renatet eelkõige portreemaalijana. Palju on temalt tellitud ka naisakte. Peale akvarelli on Renate tegelnud graafikaga. Seoses läheneva 70. sünnipäevaga tahab Renate teha ühtekokku seitse isiku- ja grupinäitust. Jõgeva näitus kuulubki sellesse juubelisarja.
Siinset näitust aitas Renatel üles panna tema kunagine õpilane Ruah Edelstein, kes elab nüüd Los Angeleses ning tegeleb seal põhiliselt animatsiooni ja maalimisega.
“Renate oli mu esimene kunstiõpetaja,” meenutas Ruah. “Kui kunstikoolis oli tund lõppenud, kutsus ta meid oma ateljeesse, mis oli sama maja mansardkorrusel. Me tegelesime seal igaüks oma asjadega, ent me lävisime ka kunstnike, muusikute ja poeetidega, kes Renate ateljeed külastasid. Ma ei arvanud siis, et need hetked salvestuvad mu mällu igaveseks.
Renate on suure hingega inimene, kes oskab ka siis, kui kõik tundub olevat halvasti, leida mingi rõõmukillu ning kasvatada seda seni, kuni kõigil hakkab valgem. Sellepärast ongi meie side säilinud, ehkki kodumaalt lahkusin ma juba kuusteist aastat tagasi.”
RIINA MÄGI
