Tunnevad linnakodanikud Teid tänaval juba ära, ehk olete kuulnud ka kommentaare: see on meie uus linnapea?
Oli meeldiv üllatus, et mõnedki mulle veel võõrad linnaelanikud mind juba esimesel tööpäeval ära tundsid ja uue töö puhul ka õnne soovisid. Ka Pajusi vallavanemana tuli pidevalt Jõgeval käia, nii ameti kui ka eraasju ajada. Oma äratundmise suurenemisele ma ei pürgi. Püüan aga Jõgeval võimalikult palju jalgsi liikuda, mis annab hea võimaluse tutvuda inimeste ja oludega. Mitmete Jõgeva müüjatega olen juba tuttavaks saanud. Erinevalt vallast on linnas hooned ja rajatised üksteise lähedal, mistõttu kondiaur heaks liikumisvahendiks.
Jõgeva sai alguse raudteest. Milliseid mõtteid tekitab teis see linna üks sümboleid koos oma vastuolude, kohaliku elu edasiviivaja ühtlasi raskendajana?
Olukord raudteel on mitmepalgeline nagu elu tervikuna. Minu arvates on raudtee Jõgeval ennekõike positiivset rolli mänginud. Raudteest algaski linna areng. Sellesse, et raudtee linna läbib, peab suhtuma ka kui paratamatusse. Inimesed kurdavad sagedast vaeva raudtee ületamisel, kiruvad seisvaid kaubaronge. See on õige nurin.
Samas tasuks aga juurelda sellegi ülem mida kasulikku võiks veel raudtee Jõgevale tuua. Mõtteainet peaks jätkuma rohkesti.
Raudteega seondub ka projekt Jõgeva tööstuspark, mis eeldab nii linna, valla kui ka kogu maakonna huvidest lähtumist. Ei tohi aga unustada, et raudtee ja selle piirkonna arengu plaanimisega ei tohi teha valesid ja läbimõtlematuid otsuseid, sest eksimusi ja valearvestusi on peaaegu võimatu heaks teha.
Praegu saab linna raamatukogus tutvuda tunneli või viadukti projektiga, mida Jõgeva raudteele ehitada kavatsetakse. Kui hoolega on neid projekte uuritud ja oma ettepanekutega täiendatud?
Avalikkus saab tutvuda jalakäijate tunneli, auto ja jalakäijate tunneli ja viadukti projektiga. Põhjalikum tagasiside inimeste arvamustest veel puudub. Küllap on projektidega tutvumiseks veel vähe aega olnud. Ülekäigu rajamine on minu hinnangul aga piisavalt keeruline probleem, mis seotud erinevate teguritega: ümbritsev maa-ala, muinsuskaitse jne. Nii ei julgeks ma veel öelda, et kõige õigem on just see või teine variant. Ehk peaks korraldama uue arutluse vooru või paluda täiendavaid kommentaare. Strateegiliselt olulist küsimust ei tohi lahendada uisapäisa.
Kes võidab kõige rohkem sellest, et Jõgeva saab staadioni ?
Staadioni ehitamine on väga pika ajalooga ja juba käima lükatud protsess. Jõgeva inimene, kellele rong kodune, teab, kui raske on rongi pöörata või seisma jätta. Samasugune on lugu ka staadioni ehitamisega, mis peab laabuma nagu plaanitud.
Staadioni ehitamisse ja ka edasisse haldamisse on tarvis kaasata ka teisi omavalitusi. Jõgeva staadion peab olema esindusstaadion kogu maakonnale. Möödunud nädalal rääksingi staadioni ehitamisest ja tulevikust kolleegidele teistest linnadest ja valdadest, lootuses saada lisa olemasolevale rahale või ka lihtsalt head nõu. Meeldiv, et suhtumine staadioni ehitamisse Jõgevale oli varasemaga võrreldes heatahtlikumaks muutunud. Küsimus on selles, kes hakkaksid seda kulukat ehitust tarbima, et see linnale ei oleks üle jõu käiv luksuslik jõude seisev rajatis.
Kuivõrd sõltub omavalituse areng üldse sellest, milline koalitsioon on Toompeal võimul?
Erakonnad on kindlasti loodud selleks, et tulla võimule, püsida võimul ja teostada oma ideid. Omavalitsustel tuleb täita terve rida apoliitilisi ülesandeid, olgu näiteks tänavate heakord ja kanalisatsioon. Sellistesse muredesse ei saa väga erinevate filosoofiatega suhtuda. Peaasi, et solk ei haiseks, ümbrus oleks puhas, keskkond reostamata.
Niisiis – omavalitsus peab täitma väga palju stabiilseid korralduslikke ülesandeid, mida poliitiliselt lahendada ei suudeta. Omavalitused peaksidki olema omades tegemistes iseseisvad, pigem konservatiivsed. Igasuguste tuulte ja hetketrendidega kaasaminek on küllalt libe tee, veel libedam tee on igasuguste lubaduste ja eriti pikaajaliste lubaduste uskumine. Pigem tasuks arendada oma enda välja töötatud ideid kui väljastpoolt imporditud mõtteid.
Ma ei arva, et Jõgeva võiks kandideerida Eesti raudteepealinnaks. See tooks kaasa küll meediatähelepanu, kuid kas seda on alati vaja. Meil on aga ka oma ressursse, millest ehk võõrad ei peakski teadma.
Näiteks peaks mõtlema sellele, kuidas Jõgeval kasvaksid veelgi kinnisvara hinnad, kuid linna elanikud sellest kannatama ei peaks.
Olgem ise tublid, siis tulevad meile turistid. Umbes nii ütles ühel vastuvõtul eelmine maavanem Margus Oro. Mida teha, et looduse ja ajaloohuvilised rändurid ja tervisematkajad sagedamini ka Jõgevale jõuaksid?
Olen saatuse tahtel turismiprobleemidega piisavalt kaua tegelenud. Ka Pajusi vallas ei arenenud eriti turismiettevõtlus, tean põhjusi, mis seda arengut raskendas. Jõgeval on turismi edendamiseks veel võimalusi kasutamata. Miks ei võiks olla majutusasutusi ja toitlustusettevõtteid, kus pakutakse omapäraseid roogi ja mis kuuluksid tuntud kettidesse. Pean meelasti nõu kõigiga, kes turismi teemadel kaasa rääkida soovivad.
Kuivõrd saavad oma ajaloolise tasuta ja loominguga Jõgeva linna huvisid teenida meie suurvaimud Betti Alver ja Alo Matiisen või on Oskar Luts Palamusel neist osavam “müügimees ” ?
Ma leian, et Palamusel on Lutsule kuulsust lisanud ka Tootsi koolimaja ja kogu ümbritsev keskkond. Palamusel on, mida eksponeerida ja seetõttu sinna minnakse.
Betti Alveril ja Alo Matiisenil oleks oluline koht tulevases Jõgeva muuseumis.
Praegu korraldatakse Jõgeval Alveri ja Matiiseni päevi. Küllap saaks nende loomeinimeste auks ja mälestuseks aga midagi veel teha. Maailmas luuletatakse ikka. Miks ei võiks Jõgeva kord või paar aastas toetada luuletamist, luuleraamatut või mõnda almanahhi? Ka viiside kirjutamine on endiselt populaarne, kas ei võiks me toetada tulevasi “alosid ” näiteks muusikainstrumentide ostmisel, koolitamisel?
Oletagem, et linnal on valida välise tähelepanu ja atraktiivsuse ja vaikse rahuliku ja õnneliku igapäevaelu vahel. Mida eelistaksite?
Igasuguseid brände peaks võtma kui häid lisandeid, mis piirkonna mainet tõstavad. Ainuüksi brändidele elades kaugele ei jõua, sest need on väga õõnsad väljundid. Omavalituse areng algab korralikust infrastruktuurist, liiklusskeemidest, kohalike ettevõtete toetamiset, aktiivsest maade ja pindade kasutamisest. Märgid, mis linna kuulsaks teevad, kasvavad üles hoiakust, elulaadist, kus ei tukuta ühe koha peal. Põltsamaa pole juustupealinn mitte seetõttu, et on endale sellise nime võtnud, vaid põhjusel, et siin töötavad inimesed, kes oskavad hästi juustu teha, suudavad seda müüa tihedas konkurentsis ja toovad hüvesid linnakassale.
Kuidas oma tösse on sisse elanud uus linnavalitsus. Teil endal on ligi kümne aasta pikkune omavalitsusjuhi staaz. Rahvaliitlane Maido Mägi on kuulunud ka eelmisesse linnavalitussse. Isamaaliitlased abilinnapea Agu Rillo, linnavalituse liige Viive Viira ja Res Publica esindaja Terje Hein on omavalitsussüsteemis uued tegijad. Kui ruttu nad uue keskkonnaga harjuvad?
Minu arvates on linnavalituse töö hästi laabuma hakanud. Kui kogemusi ka algul napib kompenseerib seda teotahe ja innukus. Ka mind aitasid Pajusi vallavanema töötamise algusaastatel energia ja ettevõtlikkus.
Mis võiks saada Jõgeva Aia tänava koolimajast?
See on keeruline mure. Mina käsitlen aga koolide piirkonda terve linnaosana, mille areng vajab põhjalikku läbikaalumist. Läbi mõtlemist vajavad sellised aspektid nagu hoonete kasutamise ratsionaalsus, unustada ei tohi aga koolilaste arvu lähiaastatel. Koolide ja hariduse valdkonnas ootab meid järgmiseks aastaks põhjalik töö, mille jaoks vaja leida ka õige võti. Mõistagi ei saa otsuste tegemisel läbi ilma vaidlusteta.
Eelmised linnajuhid reformierakondlane Viktor Svjatõsev ja keskerakondlane Aare Olgo juhtisid tähelepanu, et uue võimuliidu aegne esimene linnaleht oli liiga antspajulik. Milles näete teie meie kohaliku häälekandja rolli?
Esimeses linnavalituse numbris tutvustasid end uued linnavalituse liikmed, volikogu esimees ja uued komisjonide juhid. Linnaleht peaks olema võrdlemisi informatiivne. Selge, et linna ajaleht kannab ka seda nägu, kes linna ühel või teisel perioodil juhivad. Siin ei maksa silmakirjalik olla.
Minu arves ei tohiks linnaleht saada ka poliitilise võitluse areeniks. Diskussioonid peaksid toimuma ennekõike vabas ajakirjanduses. Leian sedagi, et suur osa vaidlusi ei peaks jõudma meediasse, vaid need tuleks asjaosalistel ära pidada koosolekutel, nõupidamistel, mõttetalgutel. Kahtlen, kas kahe kohaliku poliitiku vaidlus suurt avalikkust eriti huvitabki. Pigem võib lugeja murelikuks teha infonappus, asjade tegelik seis.
Millal võib linnakodanik Teie vastuvõtule tulla?
Linn on linnakodanike jaoks. Momendil pole mul vastuvõtuaega, kuid olen linnavalituse majas ja kui ma pole parajasti muude tegemistega hõivatud, on kodanikud minu juurde alati teretulnud. Linnaelanikega suhtlemine on minu töös hädavajalik, loodetavasti sageli ka rõõmu pakkuv ja tuleb kasuks põhimõtteliste küsimuste lahendamisel. Alati ei pruugi ma küll väga head retsepti välja pakkuda. Inimeste seisukohad ja reageeringud on aga alati oodatud, olgu siis lahendamisel ühe maja, tänava, piirkonna või kogu linna valuküsimus.
Olen õnnelik, kui minu juurde tullakse ka heade uudistega, näiteks kiita ametnikku või töömeest, kes linnelaniku jaoks on suutnud midagi head ära teha. Me oleme kangesti head kriitikud. Kritiseerime kõike ja sageli ka iseennast, kiitusega kipume aga koonerdama. Väikelinn on aga just soodne koht üksteise kiitmiseks, tunnustuste lausumiseks. Ka noored kasvav põlvkond, peaks tundma õppima kiituse mõju, küünarnukitunnet, üksteise toetust.
Esmaspäeval sooviti teile õnne viiekümnendaks sünnipäevaks. Kuidas tunnete end selles vanuses?
Igal põlvkonnal, igal ajajärgul on oma koht elus ja arengus. Ma tean, mida suudan ja minu tervis on hea. Tunnen, et kannan välja Jõgeva linnapea rolli, kui selle vastu ka üldsuse huvi, tahtmist ja koostöövalmidust on. Mul on hea meel, kui saaksin end ka tulevikus Jõgeval teostada, sest Jõgeva paelub mind. Tahaksin siia tuua ühelt poolt vaikust ja rahu, teiselt poolt teotahtelisust. Olla Betti Alveri ja Alo Matiiseni sünnilinna linnapea on igati väärikas väljakutse.
JAAN LUKAS
