Jõgeva gümnaasiumi algklassiõpetaja Linda Tross astus diplomeeritud õpetajana esimest korda klassi ette täpselt nelikümmend aastat tagasi, aga oma ametist tüdinud pole ta tänini. “Hakkan alati juba augusti keskel kooli ja laste järele igatsema,” ütles pedagoog.
Vanemate klasside õpetajana Linda Tross ennast ette ei kujutakski. Talle meeldib õpetada just väiksemaid, kes on nii siirad ja nii vahvate krutskitega. Energia, mis nende peale kulub, annavad nad sealsamas teistpidi tagasi.
“Ju ma siis olen ise ka natuke lapsemeelne, et ma lastega nii hästi sobin,” arvas ta.
Pärit on Linda Tross Ida-Virumaalt Illuka vallast. Pärast Illuka kaheksaklassilise kooli lõpetamist läks ta Tartu Pedagoogilisse Kooli õppima teadmisega, et temast peab saama niisama ilus ja tark õpetaja nagu tema esimene õpetaja, heledate juuste ja õrna häälega ning ülimalt hoolitsev Marta Reinsalu.
“See pagas, mille ma Illuka koolist viieteistaastasena lahkudes kaasa võtsin, määras praktiliselt mu elusaatuse,” ütles Linda Tross. “Kooli teevad inimesed ja need inimesed, kes Illuka koolis töötasid, andsid mulle kaasa, piltlikult öeldes, terve pedagoogilise leksikoni. Oma esimese õpetaja Marta Reinsaluga hoian sidet tänini ja nüüd suhtleme me juba nagu head sõbrad, sest vanusevahe on peaaegu olematuks kahanenud. Ja ta on praegu niisama ilus kui minu koolipõlves!”
See kool, kus Linda Tross värskelt diplomeeritud pedagoogina nelikümmend aastat tagasi klassi ette astus, oli Toila 8-klassiline kool ehk praegune Toila gümnaasium. Selle kooli õpetajate hästi töökas, üksmeelses ja lõbusas seltskonnas kujunes arusaam, et koolitöö ei ole kuiv, igav ega ka ülearu tõsine. Toilast polnud Lindal mingit plaani lahkuda, ent pärast nelja-aastast töötamist tuli tal siiski seda teha: ta väikesel pojal diagnoositi astma ning arstid soovitasid perel mere äärest sisemaale kolida.
Pärast kolmeaastast töötamist Palal asendusõpetajana tuli Linda Tross õpetajaks Jõgeva Keskkooli, kuhu on jäänud tänini. Ainult kooli nimi on 33 aasta jooksul kaks korda muutunud. Algaval õppeaastal on Linda Trossi juhatada Jõgeva gümnaasiumi 4b klass, kus 21 õpilasest on 14 poisid. Ja see pole sugugi esimene poisteklass tema õpetajaelus. Aga ta tõesti sobib poistega tegelema.
“Tartu Pedagoogilises Koolis ütlesid õpetajad mulle, et sina, Linda, saad poistega hästi hakkama, sest sa oled sporditüdruk. Ma ise selle koha peal sporti üle ei tähtsustaks, pigem olen poistega hakkama saanud sellepärast, et olin ise ka koolipõlves paras tembutaja. Tänavusuvisel Illuka kooli kokkutulekul said üle vaadatud kõik need nurgad, kus omal ajal seista tuli, ning ära vastatud ka Archimedese seadus, mille eest ma omal ajal kahe sain. See on praegu ainus seadus, mida peast mäletan,” ütles pedagoog muiates. Lugemisnurk ja “loomaaed” Omaenda kooliaegse kogemuse põhjal teab ta, et hinne “kaks” pole maailma lõpp, vaid tähistab midagi, mida õpilane ei tea või ei oska, aga mida ta võib teadma ja oskama hakata. Hinnete panemine talle tegelikult üldse ei meeldi, aga nende ärakaotamine pole tema võimuses. Hinnetest palju olulisem on tema meelest see, et laps tahaks koolis käia. Kui ta tahab, siis tulevad varem või hiljem ka teadmised ja oskused. “Algklassilapsed üldjuhul tahavad koolis käia,” kinnitas Linda Tross. “Ma polegi õieti näinud sellist last, kes ei tahaks. Mäletan küll üht poissi, keda vanaema pidi hommikuti ümber koolimaja taga ajama, et ta kooliuksest sisse saada, aga tema oli rohkem šõu peal väljas: kui ta juba koolipingis istus, siis töötas kaasa nagu teisedki.” Tihti kurdetakse, et tänapäeva lastel on koduse vabakasvatuse ja virtuaalmaailma virvatulukeste keskel viibimise tagajärjel tekkinud suured distsipliini- ja keskendumisprobleemid. Linda Tross kinnitab, et lapsed on aja jooksul muutunud küll, ent tema meelest julgemaiks, targemaiks, toimekamaiks ja iseseisvamaiks. Tehnikamaailmas on nad aga nii kodus, et võivad aidata õpetajatki. “Mis keskendumisraskustega õpilastesse puutub, siis neid on koolis alati olnud, ainult nüüd on neile rohkem tähelepanu pöörama hakatud ning hakatud otsima ka viise, kuidas neid aidata,” ütles Linda Tross. “Mina lähtun sellest, et ma olen õpetajatöö ise valinud ning ma pean seda tegema nende lastega, kes minu hoolde on usaldatud. See, kuidas ma nendega toime tulen, on minu probleem. Kui ma klassis distsipliini tagada ei suudaks, ei saaks ma lastele ka teadmisi anda. Aga haridus on nagu maja: kui sellele algklassides tugevat alusmüüri ei laota, ei ole sellele hiljem võimalik midagi peale ehitada. Nende jaoks, kellel õppimine vaevalisemalt läheb, on aga parandusõppe tunnid.” Linda Trossi klassi tagumises otsas on mõnus vaiba ja patjadega lugemisnurk. Paljud tema klassi lapsed armastavadki hommikul natuke varem kooli tulla, et lugemisnurgas kodunt kaasa võetud juturaamatut lugeda. Loa lugemisnurka minna saavad ka need, kes tunnis õpetaja antud ülesanded valmis saanud. Lugemine on klassis nii popiks tegevuseks muutunud, et loevad needki, kellele see algul eriti ei istunud. Veel iseloomustab Linda Trossi klassi suurte karvaste mänguloomade rohkus. Kui kellelgi pinginaaber koolist puudub, võib ta endale pinki seltsiks suure karu või koera võtta. Või võetakse loom koguni kahe vahele istuma, et veel mõnusam ja lõbusam oleks. Mänguloomad pole niisama iluasjad, vaid teatrifestivalidelt võidetud auhinnad. Sest 4b klass on üksiti üks Jõgeva gümnaasiumi legendaarse kooliteatri Liblikapüüdja truppidest. Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahuriga tekkis Linda Trossil koostöö siis, kui Lianne tema eelmise klassiga (seal õppis ka Lianne tütar Anna-Maria) teatrit tegi. Ning justkui loogilise jätkuna hakkas ta tegelema ka Linda Trossi järgmise klassiga. Linda hoolitseb selle eest, et lapsed tekstid selgeks saaksid, Lianne “väärindab” selgeksõpitu lavastuseks. Maja Mälaja metsas “Algul ei pannud kaugeltki kõik end teatriringi kirja, aga kui esinemas käima hakkasime ja edu tuli, tahtsid kõik osalised olla,” rääkis õpetaja. “Endal jääb ka suu lahti ja süda jätab lööke vahele, kui vaatad, mida mõni muidu rüblikuvõitu poiss laval suudab. Aga esinemisjulgust ja sõnaosavust annab teatritegemine kõigile ja õpetab ka koostööd tegema. Vahel tuleb ainult mõni liiga kõrgele tõusev nina allapoole lükata.” 4b lapsed ei ole klassijuhataja sõnul aga ainult teatri-, vaid ka sporditegijad. Nad lähevad kõigele n-ö hooga peale ning on toimekad, nagu oleksid neil Duracelli akud sees. Linda Tross ise laeb oma akusid kodus. See asub Jõgevalt Linda Trossi meelest on väga tähtis endaga rahujalal ja enda suhtes aus olla. Tema teeb igal õhtul enne magamaminekut näiteks mõttes tagasivaate möödunud päevale. “Kui avastan, et ma ei oska mõne lapse kohta öelda, kas ta üldse kooliski oli, siis püüan selle lapsega järgmisel päeval rohkem tegelda. Kui kellegagi on olnud mõni lahkheli, analüüsin, kas toimisin konfliktsituatsioonis õigesti,” rääkis pedagoog. Teistsugune sügis Oma rikkaliku kogemuse põhjal teab ta, et õpetaja jätab oma õpilastesse jälje mitte ainult teadlikult õpetades, vaid ka oma ellusuhtumise, prioriteetide seadmise ja tehtud vigadega. “Mina olen lastele püüdnud sisendada seda, et meie elurool on meie enda käes ja vastu meie tahtmist ei saa seda keegi keerata. Kõige eest, mida me teeme, vastutame me ise ja pole mõtet süüdistada kedagi teist, kui me omadega metsa oleme läinud. Edasiminekuks pole aga kunagi ainult üks tee. Kui üks teeots sulgub, avanevad varsti kusagil uued. Tööd ei tohi karta. Ka elu ei tohi karta, vaid tuleb olla tänulik, et ta meile on antud. Ma ise olen nendest põhimõtetest juhindunud ja kui isa mulle veidi enne surma ütles, et minu pärast ta ei karda, sest mina saan alati hakkama, siis kõlas see mulle kui suur tunnustus,” ütles Linda Tross. Ka oma kunstnikust tütrele Tajele ja Tallinkis töötavale pojale Ollele püüab Linda Tross olla hea sõber, kes küll teab alati, kus nad on ja millega tegelevad, ent ei tüki nende elu suunama. Sel sügisel algab kooliaasta pisut teisiti enamikus koolides, sest esimest koolikella helistatakse mitte 1., vaid 3. septembril. Jõgeva gümnaasiumis ja ühisgümnaasiumis on kooliaasta algus eriline ka selle poolest, et neis algab viimane õppeaasta: tuleval sügisel neid koole senisel kujul enam ei eksisteeri, vaid tööd alustavad riigigümnaasium ja põhikool. “Riigigümnaasiumile ehitatakse uus maja küll, aga läheb palju aega, enne kui see “hingama” hakkab,” tõdes Linda Tross mõtlikult. “Hingamise annavad aga majale inimesed. Siin majas olen ma alati tundnud, et see on minu kool: mulle on siin antud vabadus teha oma tööd nii, nagu ma õigeks pean, mul on siin suurepärased kolleegid, kellega me rõõme ja muresid jagame ning kes hoolitsevad ka minu klassi eest, kui ma talvel lumevangi jään. Kui mu elus vahepeal rasked ajad olid, hoiti minu jaoks siin kohta ja anti võimalus tagasi tulla.” Linda Trossi sõnul pakib nii mõnigi kolleeg mõttes juba asju. Võib-olla teeb seda kevadel temagi ja hakkab näiteks täiskohaga vanaemaks praegu nelja-aastasele pojapojale Jasperile. Samas usub Linda Tross, et kui kool saab ka temata hakkama, siis temal koolita võib olla päris raske. “Õpetajal on raske koolist ära minna, sest temast jääb nii palju sinna maha,” ütles ta. Õpetajast jääb palju ka tema õpilastesse. Kui Linda Tross õhtul Facebook’i läheb, siis avaneb nii mõnigi kord monitori allservas aknake kirjaga “Tere, õpetaja!” Moodne virtuaalne suhtluskeskkond on hakanud õpetajat tema laia ilma läinud õpilastega uuesti kokku juhtima. Ja see teeb südame soojaks. Linda Trossi elukäik Sündinud 27. septembril 1952 Lõpetanud 1968 Illuka 8-klassilise kooli, 1972 Tartu Pedagoogilise Kooli ja 1990 Tallinna Pedagoogilise Instituudi algõpetuse erialal Töötanud 1972-1976 Toila 8-klassilises koolis, 1976-1979 Pala 8-klassilises koolis ja alates 1979. aastast Jõgeva keskkoolis ehk praeguses Jõgeva gümnaasiumis Poeg Olle (37) töötab Tallinkis, tütar Taje (34) on kunstnik. Pojapoeg Jasper on nelja-aastane Lianne Saage-Vahur, kolleeg ja sõber: Üks vana mõistujutt räägib nii. Keegi tark naine, kes viibis pikal rännakul, leidis ühel päeval jõest kalliskivi. Järgmisel päeval kohtas ta oma teekonnal meest, kes küsis talt süüa. Naine avas koti, et söögipoolist otsida, mees aga nägi kotis kalliskivi ja palus, et naine selle talle annaks. Kõhklemata andis naine kalliskivi mehele. Suutmata uskuda ootamatut õnne, läks mees oma teed, olles taibanud, et selle kalliskivi eest saadava raha eest võib ta muretult elu lõpuni elada. Möödusid mõned päevad ja naine kohtas taas sama meest. Mees ütles: “Ma tahaksin selle kalliskivi sulle tagasi anda, sest tahaksin saada sinult midagi hoopis hinnalisemat — õpeta mulle, miks sa andsid selle kalliskivi ilma mingi kõhkluseta mulle, võõrale.” See lugu käib minu meelest just Linda kohta, kes teeb alati enne kõik teiste heaks ning alles siis mõtleb iseendale.
i RIINA MÄGI
