Kai Mägedi on juba staa?ikas maalija ja näituseautor. Aastaid arhitektuuribüroos joonestajana töötanud, on ta nüüd juba mõnda aega vabakutseline. Ühisnäitusel on tal väljas vaid kaks õlimaalitehnikas lillepilti, ent õlimaalist hoopis enam on ta viljelnud akvarelli. Kes natuke “nuhkida” viitsib, võib kunstikooli kõrval olevas kunstiäris müügil olevate taieste hulgast Kai Mägedi akvarellid üles otsida: need on seal täitsa olemas.
“Luuletaja võib ehk ka masenduses olles luua, aga mina saan maalida ainult hea tujuga,” ütles Kai Mägedi lühikeses telefoniusutluses. “Inspiratsiooni saan heast muusikast, ilusast ilmast, omapärasest paigast või huvitavast valgusest.”
Tütar Kristelit Kai Mägedi kunsti tegemisel eriti juhendanud pole, sest ta pole tahtnud tütrest teist endasarnast maalijat vormida. Kristel maalibki täitsa omamoodi. Tema piltidel võib näha kummalisi fantaasialoomi, kes meenutavad natuke draakonit, natuke eeslit ja natuke koera. Need pildid, mis Põltsamaal väljas, ei pidavat ema sõnul kajastama Kristeli praegusi trende: viimasel ajal maalivat ta rohkem kalu ja igasuguseid tiibadega elukaid.
Kui Kristel gümnaasiumi lõpetas, kaalunud ta pikalt, kas minna kunstnikuks või näitlejaks õppima. Viljandi Kultuuriakadeemias olid sisseastumiskatsed varem ja nüüd ongi Kristel värskelt diplomeeritud näitleja. Aga Kai usub, et tütar üritab end ka kunsti alal veel täiendada.
Lisaks viljandlannade ühisnäitusele saab kunstikooli ruumes näha kunstikooli enda õpilaste kursusetöid. Natuke kokku kuhjatud nad seal olude sunnil küll on, aga kes uurida-puurida viitsib, saab asjast ikka sotti.
RIINA MÄGI
