Pärast Rootsi Eesti kooli lõpetamist tahtis Liina Viira (29) hakata tavaliseks Rootsi tüdrukuks, nüüd on ta tagasi Eestis ja leidnud täiusliku elu: kodu, abikaasa ja töö. Pärnu ja Tallinna vahel kulgev disainer on täna Põltsamaal – “Nooruse unenäo” esinejad kannavad seljas tema loodud kostüüme.
Kolme aasta eest Eesti moeloojaid oma rahvusliku kollektsiooniga üllatanud Liina sõnul on tema disainitud rõivad kõik väikese “kiiksuga”. Kollektsiooni vaadates võibki vabalt viie ööri peale kihla vedada, et ka Pipi kannaks neid asju väga hea meelega.
Rahvariietes üles kasvanud
Liina on ise eesti rahvariietes üles kasvanud: lisaks pidulikule rahvarõivakomplektile, mis tal lapsepõlves oli Rapla kihelkonna oma, kandis ta rahvuslike elementidega riideid pidevalt.
“Ema ja vanaemad hakkasid mulle varakult selliseid rõivaid valmistama, millel olid rahvuslikud lillekirjad peal. Hiljem õpetasid nad käsitööd ka mulle ja nii sain kasutada rahvariideelemente just nii, nagu mina tahtsin, iga päev. Nüüd teen seda edasi, tänu neile,” selgitab Liina lihtsalt.
Ta on Eestis elanud juba neli aastat. “Olen tagasi seal, kust reis algas. Mu vanavanemad põgenesid siit 1944. aastal, isa ja ema on mõlemad juba Rootsis sündinud,” räägib Liina Viira, kes elab Pärnus emapoolsele vanavanaisale kuulunud majas. Ta on oma perest ainuke, kes päriselt Eestisse on kolinud. Vanemad ja üks vend elavad Rootsis, teine vend oma perega Dubais. Just teda laevale saatmast Liina meie jutuajamisele jõudiski: vennalapsed rääkivat segamini inglise, rootsi ja eesti keelt.
“Lapsepõlves segasin ka mina keeli. Kodus räägiti meil eesti keelt, aga lasteaed ja kogu ühiskond oli rootsikeelne. See komme on mulle külge jäänudki: kui mu perekond on mul külas, siis ma hakkan otsekohe rääkima mingit segatud keelt. Pool ja pool. See on ka natuke halb, sest nüüd, kui nad on ära läinud, tunnen, et mu eesti keel on natuke halb, ma nagu tahaks edasi veel sohki teha, aga enam ei saa,” räägib Liina. Ta kõnel on rootsi hääldust ja ajuti ta otsib mõnda sõna, aga see ei mõju puudusena. Tegemist on lihtsalt rootsieestlasega.
Vaja tulla ise vaatama
Lapsena käis Liina Rootsi-Eesti suvelaagrites Gotlandil. Sinna toodi lapsi igalt poolt Rootsist, aga juba ka Eestist.
“Mingi aeg, kui olin teismeline ja lõpetasin Stockholmi Eesti kooli, arvasin, et ei taha seda asja enam, et lähen ära, et ei taha rohkem eesti keelt rääkida; ei taha, et mu nimi on Liina Viira, nelja i-ga, et tahan olla tavaline rootsi laps ja nüüd ma lõpetan selle asja ära,” tunnistab Liina, et mõningane protest esivanemate vastu ei läinud teismeeas temastki mööda. Sellest ei tulnud aga midagi välja, Liina jäi eestlaseks edasi.
“Ikka oled ju oma perekonnast mõjutatud ja Rootsis me oleme kõik suured Eesti patrioodid. See on sellepärast, et kui oled millestki eemal, siis peadki kõvemini häält tegema,” kinnitab Liina, lisades, et tal on oma rootsieesti kamp ja rohkem ta teiste maade eestlasi eriti ei tea.
Rootsi ühiskonnas üles kasvades ja seal haridust omandades tundis Liina, et tal on midagi puudu. 18-aastaselt kolis ta Põhja-Norra, et lihtsalt Stockholmist ära saada. Kogu aeg tundis ta mingit rahutust või igatsust, arvates, et midagi on seal väljas, midagi suuremat.
“Lõpuks tahtsin tulla Eestisse, et saada aru, kuidas siin praegu päriselt on. Mu otsus tulla venis, sest ma ei ole väga planeeriv inimene, aga ma tundsin, et ma tahan siia tulla, näha omaenda silmadega, kes need eestlased on ja mis see Eesti on. Mõtlesin, et üks asi on Rootsi-Eesti seltskond, aga on ikka vaja tulla ise siia vaatama. Mu eesti keel ei tulnud ka väga kergelt välja, oli vaja otsustada, et kui tahan eesti keelt jäädavalt rääkida, siis pean tulema siia harjutama. Eestis olid mul ainult perekonnasõbrad, tundsin, et on vaja ka oma tuttavaid, et mitte elada ainult läbi vanemate ja vanavanemate. Ma pidin tulema, et näha seda maad, millest mulle kogu aeg oli räägitud. Ja kui ma jõudsin Pärnusse, siis sain oma suureks üllatuseks aru, et siin ongi minu õige koht!”
Liina on nüüd Eestis elanud juba neli aastat. Aastakese Tartus, teise Tallinnas ja nüüd on tal oma kodu Pärnus. Ta tegutseb edukalt vabakutselise moedisainerina ja valmistub pealinnas oma äri avama.
“Eestis on jumalavahva!” kinnitab Liina. “Olen õppinud eestlasi tundma vanemat generatsiooni kuulates. Näiteks rahvakunstimemmed, kes on minuga jaganud nii oma käsitööoskusi kui ka põnevaid ja sisukaid lugusi oma elust ja praegusest Eestist.”
Liinaga rääkides tekib tunne, et tema läbi on tõeline eestlus tõesti koju tagasi tulnud.
Rootsi tolerantsus aitab ka Eestis
“Ma kuulan inimesi ära, kes räägivad midagi, mis on kaugel minu seisukohast, aga ma tahan teada, miks nad niimoodi mõtlevad,” selgitab Liina, tõdedes, et Rootsi ühiskonnast kaasa võetud tolerantsus on aidanud tal ka Eestis paremini hakkama saada.
“Minu vanuses inimesed on tolerantsemad kui meie vanemad. Võõraid asju ei mõisteta kohe hukka, neid ei kardeta. Meie vaatame maailma huviga, oleme avatumad,” räägib Liina, kes on märganud, et paljud eestlased on mõnedes küsimustes liiga vanamoelised. “Aga ma olen ka Rootsist ja see on ikka väga vaba riik,” põhjendab ta oma ülitolerantsi.
“Samas mul on ka üksiolemiseks aega vaja, et lähen koju ja panen ukse kinni, ei taha kellegagi rääkida. Kui ma aga satun inimeste sekka, siis tahan nendega olla.”
Vabadus pole rootsieestlase jaoks sugugi võimalus olla kohustustest ja traditsioonidest vaba. Vabadus on see, kui inimene teab, kes ta on ja kus on ta juured.
“See on just see, mis on minuga juhtunud viimastel aastatel. Mul on nüüd see teadmine olemas.”
Kuigi majanduslikult ei lähe praegu kellelgi hästi, kinnitab Liina Viira, et ta isegi naudib seda. “Praegune olukord paneb ehk inimesed natuke mõtlema ka. See raha taga ajamine, mis vahepeal oli, pani unustama, mis siis on tegelikult väärtused. Tähtis oli ainult see, et saaksid rohkem osta, sõita ringi uue autoga ja näidata ennast nii rikkana. Unustati ära, mis on olulised asjad. Rahaasjadega pole vaja liialdada. Tundub, et see aeg on vaja läbi elada, küll see kriis läheb ka mööda ja teisel pool ootab äkki midagi palju paremat. Ma loodan, et inimesed sellest kriisist välja tulevad ja võltsist olekust vabanevad.”
Nii eestlane kui rootslane
“Eestlased ei ole liiga aeglased ja Rootsi ei ole igav, need on ainult eelarvamused,” kummutab Liina välkkiirelt kaks müüti.
Kui Rootsile midagi ette heita, siis liigset poliitilist korrektsust. “Kõik teavad, kuidas nad peaksid olema ja mida arvama, aga nad ei ütle välja midagi. Eestis meeldib mulle, et öeldakse igasuguseid asju ka näkku.”
Küsimus, millal ta viimati Rootsis käis, paneb Liina esialgu lausa mõtlema. Veebruaris korraks. Ta käib seal üha vähem, aga ka Rootsi muutub eemal olles kallimaks.
“Et mul on kaks kodakondsust, see näitabki välja, kes ma olen. Ma ei ole kunagi ainult rootslane ja ma ei ole kunagi ainult eestlane. Ma ei tunne ka, et olen pool ja pool. Enne Eestisse tulekut tundsin, et midagi on puudu. Sellest ajast, kui olen siin, tunnen, et minus on rohkem kui kokku 100%, minus on olemas nii eestlane kui rootslane,” tunnistab Liina. Tal jätkub tulisust kaitsta kõike, mis on talle kallis ja tema topeltkodankondsus pole olemas ainult paberil, vaid esmalt südames. Õnneks ei tule sõda Eesti ja Rootsi vahel ja Liina ei pea selles mõlemal poolel võitlema.
Ajalugu läheb peites mustaks
Esimest korda käis Liina Eestis 1986. aastal ja sellest on tal kummalised mälupildid: “Ilus oli see muinasjutumaa, aga puudusid elementaarsed asjad, millega ma olin harjunud Rootsis üles kasvades. Ema võttis mind meelega kaasa, et ma seda näeksin. Valuutapood oli küll olemas, aga tavalised söögipoed olid tühjad.”
Liina vanemad hakkasid Eestis käima juba 1970. aastatel. “Mingitel organiseeritud reisidel. Ma arvan, kui nad oleksid saanud oma nooruses siia elama tulla, nad oleksid ka tulnud,” ütleb Liina, kellele tundub, et ema-isa on talle praegu selle võimaluse pärast pisut kadedad.
“Ma elan ju oma vanemate suvituskorteris. Vanaisa oma maja tagastamist ise ei näinud. Ta oli kõige esimene, kes mu vanavanematest ära läks, see oli 1986. aastal, aga ema käis Eestis ju varem ja siis vanaisa saatis teda, ütles, et mine meie maja vaatama,” räägib Liina.
“Ma olen põgenike lapselaps ja kuulnud kodus kõiki eesti lugusid. Mu isa vanemad on elus, emapoolsed vanavanemad surnud, aga ma olin ikka nii vana, et sain nendega ka rääkida. Ajalugu ei tohi ära peita, muidu läheb ta sellest natuke mustaks,” kostab ta küsimise peale, kas me peaksime oma vanaisade võitlusest rääkima, kas me peaksime teadma, tänu kellele üldse saadi 1944. aastal põgeneda.
Uus elu Eestis!
Eestis on kõik vahemaad Liina sõnul väikesed, nii pole ka elu Pärnus ja Tallinnas ühekorraga tema jaoks mingi probleem.
“Pärnu on minu kodu, ma ei lähe kunagi Pärnust ära, aga nüüd on mul mees Tallinnas ja ma avan seal ka äri, nii et hakkan seal rohkem olema. Olen varemgi Tallinnas elanud, aga nüüd on mul seal uus elu ja ma näen ka Tallinna teistmoodi. Mu lemmikpaik on Kalamaja ja Pelgulinna kant, seal on nii ilus ringi jalutada. Pooled majad on juba hästi korras ja pooled veel ei ole, rõõm on näha, et vaikselt hakkab midagi juhtuma ka,” räägib Liina linnaosast, kus elab tema armastus. Ta on leidnud Eestist enda jaoks õige mehe.
“Mul on väga hea meel, et sain selle mehega kokku ja et mul on uus elu Eestis! Ma ei lähe Eestist enam kusagile, ma ei tunne, et mul on vajadus minna. Varem ma arvasin, et suhe on üks pidev võitlus, aga temaga on kõik teistmoodi. Ta on just niisugune mees, nagu minule vaja. Ta on väga jõuline, niisugune, kes küll kuulab, aga ei anna alla – ta on tugevam kui mina.” Liina on jutuajamise jooksul muutunud ja meenutab nüüd oma suhtest rääkides äkki suurt portselannukku: ka kõige tugevamad põhjamaa naised tahavad tegelikult, et mees oleks neist üle, tugevam.
iii
JAANIKA KRESSA
