Jõgeva kultuurikeskuse fuajees saab 30. oktoobrini vaadata Torma vallast pärit Liina Laurikaineni fotonäitust “Jõgevamaa – minu inimesed”. Pealkiri on asjakohane. Jõgevamaa inimesed, keda Liina näitusefotodele jäädvustanud, on talle fotosessiooni käigus lähedaseks saanud või olid nad seda juba enne. Tänu sellele näeme piltidel kaamerahirmuta inimesi nende loomulikus olekus.
Liina Laurikainen oskab eriliselt hästi välja tuua soojad suhted inimeste vahel. Tema kaamera ees ei häbeneta näidata end natuke intiimsematel hetkedel: suudeldes kallist inimest, rõõmustades peatse emakssaamise üle jne. Fotodel kujutatud stseenid on liigutavad, aga ei lähe tundetoonilt siiski läilaks. Mingi põhjamaise karguse moment on neil alati juures.
“Tihti tulevad minu juurde enda pildistada laskmise sooviga inimesed, kes pole varem fotograafi juures käinud,” ütles Liina Laurikainen. “Nad pabistavad ja ütlevad, et ei tea, kuidas kaamera ees olla, mida teha ja kuhu seista. Eestlasel on selleks puhuks, kui teda pildistama hakatakse, tagataskust alati võtta väide, et ta pole üldse fotogeeniline. Aga see väide on täiesti vale. Ning selleks, et öelda, kus seista ja mida teha, olen ju mina. Olen kliendi sõber ja juhendan teda nii, et esile tuleksid tema parimad küljed. Lastele võin, kui vaja, ka klouni mängida. Ma ei karda end koomilisena näidata.”
Võõraid lihtsam
Liina usub, et võõraid inimesi on lihtsam pildistada kui tuttavaid. Või pigem on see põnevam. Talle meeldib inimesi tundma õppida ning iga uue inimese pildistamine on omamoodi väljakutse.
Näituse üks efektsemaid töid on foto, millel autost välja tulnud pruutpaar suudleb vikerkaare all. Küsimusele, kuidas selline hetk sai tabatud, vastas Liina:
“Vikerkaar oli, piltlikult öeldes, taeva poolt tellitud. Kui pulmapäeva alguses sajab vihma, siis on selge, et õhtu lõpuks näeme ka vikerkaare ära. Siin mängib jällegi suurt rolli fotograafi usaldamine, kes väidab mõnikord, et näiliselt kõige tavalisemal hetkel võib sündida suurepärane jäädvustus.”
Enamik näitusel olevaid fotosid on lavastuslikud. Ideed on tulnud enamasti fotograafilt.
“See ongi ju minu töö – näha hetki, detaile, valgust, siduda see tervikuks ning luua sellest foto. Kui aga kliendil on mõni vahva idee, siis ei pane ma loomulikult kätt ette ning me teeme selle teoks,” sõnas Liina Laurikainen.
Mõni näitusefoto on sündinud ka hetkeajendil. Liinale on tulnud idee, ta on otsinud modelli, kostüümi ja võttepaiga ning teinud iseendale meeldiva fantaasiapildi.
Jõgevamaa tüdruk
Küsimusele, kas tal tänavale huvitavaid tüüpe “jahtima” minna pole plaanis, vastas Liina:
“Tänaval võõraste inimeste pildistamine pole päris minu “tassike teed”. Pealegi on võõraste inimeste pildistamine ning nende fotode avalik eksponeerimine Eestis seadustega rangelt reglementeeritud.”
Fotograafina sai Liina laiemalt tuntuks 2012. aastal, kui tema foto “Väike mees – suur puu” tunnistati Euroopa Maaeluvõrgustiku ja Euroopa Komisjoni korraldatud fotokonkursil “Euroopa maaelu piltidel” parimaks keskkonnafotoks. Praegu kultuurikeskuses väljas olevad fotod on tehtud enamasti tänavuse ja eelmise aasta jooksul. Hetkel ongi Liina Laurikainen vabakutseline fotograaf. Selle aasta kevadel asutas ta oma firma, et saada fotograafiaga elatist teenida, minemata seejuures seadustega pahuksisse.
“Hetkel on minu elukorraldus selline, et nädala sees elan ma enamasti Tartus, kuid nädalavahetusel olen Tormast pärit Jõgevamaa tüdruk. Loodetavasti olen tulevikus täiskohaga Tormas,” ütles ta.
Tema näitus “Jõgevamaa – minu inimesed” oli septembris väljas Torma vallas tegutsevas Veski külalistemajas, novembris saab samu pilte näha Mustvee kultuurikeskuses. Liina tegemistega saab end aga kurssi viia ka tema Facebook’i lehel (Pilt ja Mõte) ja kodulehel (piltjamote.com).
RIINA MÄGI
